Võõristatud ajalugu ja pühaks saanud park
Animism, mis kujundas siinkandis aastatuhandeid inimeste maailmataju, hingestas põlispuid, allikaid, suuri kive. Ka järgnenud ristiusk ei võõrutanud maarahvast Jumala loodust.
Elav puu nii üksi kui saluna on meile, eestlastele, alati oluline olnud. Veel enam tänapäeval, kus rohelus toimib linna kopsuna. Seda esiteks.
Teiseks. Erinevalt enamikest Euroopa rahvastest on eestlastel tõsiseid raskusi oma ajalooga kokkuleppele jõuda. Kusagil alateadvuses tuksub vastuolu “meie” ja “nende” vahel. Väga ammu oli kõik teisiti, ilus ja õiglane. Siis aga tulid nemad, vallutajad, võõrad, ja meie, pärisperemehed maal, langesime sadadeks aastateks alistatu varjusurma. Toonaste valitsejate tegemistes ja toimetamistes meie kaasa ei löönud. Seda, mis tollal teiste tooduna siia jõudis, tõrgume omaks pidamast.
Kolmandaks. Valdav osa kohalikke arhitekte ja kunstiteadlasi näikse tõsimeeli uskuvat, et kuna kõik liigub ja areneb, siis on järelpõlvede esmane kohus vana pidev täiendamine ning parendamine parajasti võimutseva kunstimaiste kohaselt. Hävinu taastamine ehedal kujul väärib põlgust kui kitilik pseudotamine, maketlik kopeerimine.
SELLE KONTSEPTSIOONI VILJU ON TALLINNA vanalinn täis. Laastavamaks Vene pommituslendurite hävitustööst 1944. aastal on osutunud Eesti arhitektide täitmatu soov “kaasajastada” meie iidse kodulinna süda. Tallinlane ei ole tagasi saanud ühtegi tänavajuppi Revali purustatud gootikat, renessansi, klassitsismi. Küll on aga tekitatud vana asemele pikk rida sääraseid ei-liha-ega-kala pentsikusi nagu Sõpruse kino ning Kirjanike maja, Raeköök ning De la Gardie.
Kui need kolm hoiakut või arusaama minevikust ning olevikust – puude austamine, võõraste toodu võõristamine ja vahepeal tekkinu vääristamine – kokku langevad, mis reageeringut saame sel juhul oodata?
18. sajandi esimesel poolel ehitati Tallinna kõrvale Lasnamäe klindi alla Peterburi õukonna tarvis väike suveloss ja rajati park. Tolle aja välismaa moe-eelistus oli barokk. Säilinud hoonetekogum on värskelt kauniks restaureeritud. Ajalooliselt kuulub barokklossi taha ja ette iluaed. Muide, Kadrioru metsapargi territooriumist moodustab too aed, millele tahetakse kunagine tegu ja nägu anda, mõne protsendi.
Aja jooksul on osa iluaiast metsistunud ja/või täis istutatud tavalisi pargipuid. Ja siit võrsubki esimene konflikt. Barokkaia järkjärguline ennistamine eeldab, et peame järk-järgult loobuma teatud arvust vanadest puudest. Tallinlased on ärevil. Vandaalid tungivad kirvestega püha salu kallale. Loodust rüüstatakse, kõigi silme all leiab aset mõrtsukatöö.
VEEL ENAM. TUULDE LENDAVAD KÜMNED MILJONID meie ühist maksumaksjaraha. Ja mille nimel? Et 21. sajandisse tuua 18. sajandi aiakultuuri ilmselgeid absurdsusi – pügatud puid, kandilisi hekke ja geomeetrilisi lilleklumpe, kanaleid, fontääne ja kaskaade. Pealegi: kes oli Peeter Esimene? Eestimaa vallutaja. Tema imporditud barokis ei ole midagi eestilikku. Üks prantsuse, itaalia ja vene värk on kõik need Lustschoss´id ja Ziergarten´id, mõeldud jõude igavlevate sinivereliste meelelahutuseks.
Ent tulgem tolle loo algul väidetu juurde. Ühiskonnakorralduse mudel, mis kehtis Euroopas Esimese maailmasõja lõpuni, jagas elanikkonna seisusteks. Kihistunud oli ka toonane Eesti. Tõsi, kui enamikes maades kasutas kõrgklass sedasama keelt mida alamad seisused, siis meil need kokku ei langenud. Võimu- ning vaimueliidi kõne- ja kirjakeel erines talupoegade omast.
Prantslased, inglased, venelased, kelle esivanemad seisid seisuste redeli madalamatel pulkadel, tunnevad oma ülikute ajaloo ja nende loodud kõrgkultuuri üle õigustatud uhkust. Eestlastel on see-eest oma kodumaal sündinud asjade suhtes tõrkeid. Õnneks ei ole see enam absoluutne. Tallinna gootikat peame juba päris omaks. Aga näiteks Kadrioru barokk – see tekitab paljudes endiselt võõristust.
Neil, kes kinnitavad, et aega ei saa tagasi kerida, parki nullpunkti viia, on kahtlemata õigus. Liiga palju on vahepeal pöördumatult muutunud, et Georg Müller või ka Eduard Bornhöhe võiksid ennast Tallinna vanalinnas koduselt tunda. Totaalrestauratsiooni ei tule. Kadriorg ei saa kunagi selleks, mis ta oli kaks ja pool sajandit tagasi.
Aga kompromissi oleviku ning mineviku vahele vajame sellegipoolest. Taastada on võimalik väheseid oaase. Lootkem, et nende kaudu mõistab eestlane viimaks peamist. Kõik, mis Eestimaal toimunud, on eestimaalaste ajalugu ja kuulub meile, selle pärijatele ja hooldajatele.
