Vootele Hansen Foto: Vallo Kruuser

Krištafovitš kirjutab: „Tagumine aeg oleks eelmise sajandi poliitikutel mõista, et samasooliste partneritega perekond ei ole mingi kooperatiiv. See on tavaline perekond, perekonna üks liik, mille tekkimiseni viib reeglina kahe inimese vastastikune armastus. Samasooliste perekondade eristamine vastassoolistest on selgelt vastuolus läänemaailma väärtustega, mis tahes tahtmata tõstatab maailmavaatelise küsimuse: millisesse rahvusvahelisse klubisse me oma väärtushinnangutega õigupoolest tahame kuuluda.“

Sarnaseid etteheiteid ei tehtud kooseluseaduse eelnõu algatajatele. Ka kooselu seaduseelnõu algtekstis ei kasutatud perekonna mõistet. Oli vaid viide perekonnaseisutoimingute seadusele (kooselulepingu rahvastiku registrisse kandmine) ja perekonnaseadusele (varasuhte valik, partneri lapsega suhtlemise korraldus ja ülalpidamiskohustuse suhtes kokkuleppimine pärast kooselu lõppu).
Mõiste perekond lisati kooseluseaduse eelnõusse teisel lugemisel, õiguskomisjoni esindaja sõnul seepärast, et eelnõu ei arvestanud lapse õigustega. Nõnda lisati lause, et registreeritud elukaaslased on kohustatud perekonda, mitte ainult teineteist ülal pidama.

Kooseluseaduse kohta sobib ka järgmine Krištafovitši etteheide: „Seletuskirja järgi on eelnõu esitajate ühine arvamus, et „samasooliste abielust" ei sobi rääkida "ei ajaloolistel, sisulistel ega netiotsingu tehnika (sic!) põhjustel". Ning seetõttu vajavad samasoolised paarid "selget eristumist", kusjuures Vabaerakonna fraktsioon on hädas nende kooselule isegi sobiva termini leidmisega. Pakutakse varianti "paarkond" kui "kollektiivsust ja kokkukuuluvust" rõhutavat terminit.“

Kooseluseaduse eelnõu seletuskiri eristas samuti selgelt registreeritud kooselu ja abielu: „Analüüsides on eesmärgiks seatud mitteabielulise kooselu partneritele piisava õigusliku kaitse tagamine selliselt, et ei kahjustataks abielu institutsiooni ega vähendataks paaride motivatsiooni abielusid sõlmida. /…/ Samasoolistele paaridele oleks võimalik kaitse tagada ka abielu institutsiooni laiendamise kaudu, ent avalikule pöördumisele saadetud tagasiside põhjal on eelnevalt välja toodud, et samasooliste abielu lubamiseks ei ole Eesti ühiskond veel valmis.“
Eristamaks registreeritud kooselu abielust tuli ümber nimetada ka abieluvararegister.

Mis on siis registreeritud kooselu ja abielu erinevus? Eelnõu algatajad ja õiguskomisjoni esindajad tõid välja järgmised asjaolud, et abielluda võivad teatud juhul alaealised, kooselulepingut sõlmida ei saa, abiellumisel on soovi avaldamisest abiellumiseni vähemalt kuu aja pikkune viitaeg, mida kooselulepingu sõlmimisel ei ole, kooselulepingut saab sõlmida ainult notari juures, abielluda võib perekonnaseisuametniku, vaimuliku või notari juuresolekul, kohustuslik ei ole ka töövõimetu kooselulepingu partneri ülalpidamine lepingu lõppedes.

Mõistetest rääkides on tõsiasi, et kooseluseaduses aetakse segi õiguslikku suhet ja elu tõsiasja tähendavad terminid. Abielu korral eristab perekonnaseadus abikaasade kooselu ja lahuselu, nii peab ilmselt ka registreeritud kooselu korral rääkima kooselulisest kooselust ja kooselulisest lahuselust. Selles mõttes on uus mõiste parem, kas siis „paarkond“, „paaring“ või midagi muud.
Kas kooseluseadus muudab midagi mehe ja naise kooselus? Õiguskomisjoni 16. septembri 2014 protokollis on kirjas: „Avaldati arvamust, et pakutav kooselumudel oleks abielu kõrval ühiskonnas teiseks alternatiiviks, peegeldades ühiskonna vajadusi.“ Milles seisnevad ühiskonna vajadused, ei oska ma öelda. 9. novembri 2010 Postimehes oli kirjas, et 18- kuni 34-aastastest on vabaabielus 39,5% meestest ja 48,1% naistest. Abikaasasid saab olla ainult võrdne arv mehi ja naisi. Üheksa protsendist vabaabielus naiste ülekaalu antud vanuserühmas ei saa seletada väikse meeste ülekaaluga, kahtlen ka selles, et seletuseks on suure osa naiste elamine vabaabielus vanemate meestega. Pigem on tegu enesemääratlusega, kuid õigussuhet ei saa ühepoolsele määratlusele rajada. Abielu sõlmimine ei ole keeruline ja raske uskuda, et teist nime kandev registreerimine aitab kaasa üksteise suhtes ja kolmandate isikute ees ühise vastutuse võtmisele.

Abielu eesmärgina on mõistetud perekonna moodustamist. Kooseluseaduse eelnõu üks algatajatest, Valdo Randpere ütles eelnõu esimesel lugemisel: „Ma olen ka varem öelnud, aga võin korrata, et kui ma valmistusin juristiks saama, siis ma ülikoolis õppisin, et õigusloome peab peegeldama ühiskonna tegelikku olukorda. Eesti ühiskonna tegelik olukord tänapäeval on see, et samasooliste abielusid ei aktsepteeritaks. Sellepärast ei ole me seda ka eelnõusse pannud.“

Lapsed põlvnevad vanematest. Me teame, et alati ei moodusta kõik vanemad perekonda ja kõik abielud ei ole lastega õnnistatud, kuid seni on neid mõisteid nii kasutatud. Arusaamatuses olen olnud ka lapsendamist puudutava arutelu jälgides. Mõnikord ei saa aru, kumba õigust peetakse olulisemaks, kas lapse õigust vanematele või täiskasvanud inimese õigust lapsele (mis on siis kohustuste kogum).

Tunnustada tuleb paarkonna seaduse eelnõu menetlusse andnud riigikogu liikmete tahet pakkuda välja lahendusi olukorras, kuhu ollakse kooselu seaduse ja selle rakendusaktide eelnõu menetlusega jõutud. Kellelegi klassiühiskonna järgse nostalgia omistamine takistab arutelu ja lahenduse leidmist, pealegi ei selgu, mis tunnus eristab klasse.