Tihti tunneme uhkust eestlasliku talupojamõistuse üle, kuid paraku piirab meie silmavaate omaenda põllulapp, mistõttu ei seletagi silm kaugemale kui sama kraav põlluservas. Nii kraav kui ka Rail Baltic defineerivad eestlaste kvintessentsi. Just see, kuidas me siin sääraseid suurprojekte mõtestame, määrab meie riigi, ehk terve regiooni marginaalsuse. Igavesest igavesti. Lõpmatult ressurssi ja energiat oleme valmis kallama pseudotemaatikasse ning muljetavaldava vitaalsusega vaidleme vormi üle, eksides sisusse vaid haruharva ja poolkogemata. Visioon on karistatav, ambitsioon patt ja keskpärasus kreedo.

Kui Lääne-Euroopas jätkatakse investeeringutega infrastruktuuri, sealhulgas raudteedesse, siis reaalsus on see, et kolm Balti riiki käputäie elanikega pole ühe rongitee ehitamisega endiselt kuskile jõudnud. Tsiviliseeritud riigis oleks Rail Baltic reaalsus, Talsinki tunnelis juba kopp sees, Tartu-Riia kiirühendus ehitamisel ning torus Tallinn-Peterburg kiirraudtee, mis seoks Tallinn-Helsingi-Piiteri kolmiklinnaks, mille vahel liiguvad kiiresti nii inimesed, teenused kui ka kaubad, kujundades nõnda regionaalse jõukeskuse. Võidaksid ka teele jäävad äärealad - sealhulgas Ida-Virumaa. Narva esimese õitsengu tõi Kreenholm, mille Ursula Von Der Leyeni esivanemad rajasid sinna just tänu raudteele.

Ettur poliitilisel mängulaual

Rail Baltica on kõige ehedam näide sellest, kuidas nii Eesti kui ka pan-Balti tasandil ei suuda me suurprojekte hallata piisava otsusekindlusega, vaid iga ambitsioonikam projekt lõpetab etturina kohalikul poliitilisel mängulaual. Teine näide on maksumaksja kuludega hambad ristis lätlaste Air Balticuga konkureerimine, mille võitudena saab ette näidata ühe pankroti ja poolakate allhankija staatuse. Kohaliku näitena tselluloositehas, millest maaliti eksistentsiaalne oht Eesti omariiklusele. Miljardiprojekt lõpetas päevapoliitika ohvrialtaril ning ökosõdalased mõmisevad rahulolevalt, rüübates Rüütli tänava pingil fair trade sojalattet biolagunevast kohvitopsist, mis valminud mõnes Soome tipptehnoloogiaga tselluloositehases. Samal ajal vuravad meilt rekatäied toorpuitu sadamatesse ekspordiks.

Neid näiteid on loomulikult veel. On neid, kes ogaras agaruses tahaks sulgeda põlevkivitööstuse kiiremini, kui isegi EL seda vajalikuks peaks. Mis sellest, et mõistliku alternatiivi puudumisel tuuakse ohvriks terve üks regioon väikesest Eestist. Hiiumaal ei lubata ehitada tuuleparki, sest see segab kohalike merevaadet. Ja nii me majandamegi - mitte ainult ei luba me oma tagahoovi ehitada, aga me ei luba üldse mitte midagi mitte kuhugile ja mitte kunagi ehitada, sest Eesti Nokia on puutumata loodus. Reaalsus on muidugi see, et puutumata loodust leiab mujalgi, kus ei pea selle nautimiseks kannatama kordamööda lörtsi ja sääski.

Ostame lihtsalt sisse

Hüsteeriat erinevate suurprojektide ümber on olnud ning küllap tuleb veel, sest me pole suutnud enda jaoks ära otsustada, kas oleme valmis oma põllulapist kaugemale vaatama. Oma tarbimisharjumusi ei muuda me üleöö ja isegi kui muudame, siis muutuvad vaid struktuur ja toorained. Kui me pole nõus ise elektrit tootma, siis ostame selle lõppeks kuskilt mujalt sisse. Kui tahame kasutada rohelisi pakendeid, kuid eelistame enda metsa välja viia ümarpuiduna, siis sööme oma wolditud-bolditud toite lihtsalt karbist, mis tehtud Soomes.

Ka tuule- ja päikeseenergia ning elektritranspordi näol võime luua endale illusioone puhtast energiast, kuid reaalsuses kallatakse selle tehnoloogia valmimiseks kuskil Hiinas riisipõldude servas maha tonne toksilisi jäätmeid. Pole küll meie põld, aga maakera on sama. Loomulikult oleks võimalik tehnoloogiat toota ka Euroopas, ka Eestis, kooskõlas karmide keskkonnanõuetega. See mitte ainult ei elavdaks teadust, majandust ja regionaalarengut, aga tagaks ka täieliku tehnoloogilise- ja ressursisõltuvuse asemel reaalselt keskkonna seisukohast jätkusuutlikuma majanduse. Kuid vaadates meie senist valmisolekut maavarade kasutamisel või suurtööstuse planeerimisel, tundub see üsna ebatõenäoline.

Ehk on see paljukiidetud talupojamõistus, mis määrab Eesti saatuse olla ja jääda perifeeriaks. Meie põld on nõnda kallis, et seda ei tohi rüvetada ükski kopp ega rongitee - ning ka võõramaalase näppudel pole enam asja püha mulda sonkima. Majandame ära eurorahade eest tühermaale kergliiklusteid ja spordihalle ehitades, sest tundub, et midagi ambitsioonikamat meil pakkuda pole ega tule. Prantslase või sakslasena mõnesajakilomeetrise raudteejupi ümber toimuvat saamatuse saagat vaadates oskaksin järeldada vaid üht: liiga suuri panuseid selle piirkonna tulevikupotentsiaalile ei tasu teha.

Artikkel ilmus algselt Tartu ülikooli väljaandes Peegel pealkirja all "Eesti 2020: visioon on karistatav, ambitsioon patt ja keskpärasus kreedo"