Meie põhjanaabrist suurinnovaatorile, kes lubab Helsingi-Tallinn tunneli mängeldes valmis puurida, on tekkinud tugevad konkurendid ka siinsamas Eestis. Mõtlen neid usinaid tegelasi, kes nuputasid välja plaani vedada trammiliinid Viimsisse, Maardusse, Rae valda ja mujale. Neid ei morjenda, et hõredalt asustatud valdadesse rööbastranspordi viimine on põhjendamatult kallis. Üleoleva kergusega räägitakse eurorahadest, mida taolise projekti peale Brüsselist voolama hakkab. Euroraha on nende arvates substants, mille mõttetu kulutamine on pigem auasi, mitte patt. 

Meile selgitatakse, et trammi viimine nn kuldse ringi valdadesse on lausa eluküsimus, mis tuleb lähemal ajal teostada. Võib ju küsida, et mis siis taolistes unistustes halba on? Ega polekski, kui uue trammivaimustusega ei kaasneks üle jõu käiv koormus omavalitsuste ja riigi eelarvele ning kui idee algatajad oleksid valmis projektiga seonduvad uuringud omast taskust kinni maksma. Aga võta näpust! 

Kulud uuringuks trammiliikluse võimalikkusest ja tasuvusest, tuleb kanda maksumaksjatel, need samad hiilgava ideega väljatulijad on aga endale juba aastateks broneerinud mõnusat äraolemist kindlustavad hea palgaga töökohad menetlejate, koordinaatorite ja muude hädatarvilike spetsialistidena. Kui aga peale hoolsat puurimist-uurimist selgub, et pöörane hind ja vähene kasutus muudab trammiliinide ehituse mõttetuks, ei küsi neilt keegi kulutatud raha tagasi. Siin peitubki innovatsiooni ahvatlus avalikus halduses – ka kõige jaburamale ideele kulutatud avalikku raha ei nõuta laristajatelt välja. 

Avalehele
77 Kommentaari
Loe veel: