Kuid Venemaa tegevus Ukrainas meenutab oma olemuselt sootuks teist ajajärku. Krimmi illegaalne annekteerimine kujutab endast jultunud territooriumi hõivamist, ning referendum, mis sellele eelnes, oli demokraatia üle irvitamine. Venemaa on sisse tunginud Euroopa vennasriiki ja kasutanud jõudu selle riigi piiride muutmiseks.

Meil on tegemist XXI sajandi kõige tõsisema riskiga Euroopa julgeolekule, mida oleme senini kogenud. Kaalul on elulised printsiibid, sealhulgas Euroopa riikide territoriaalne puutumatus ja demokraatlike riikide õigus otsustada ise oma tuleviku üle.

Kõik riigid, kaasaarvatud Venemaa, sõltuvad reeglitel põhineval rahvusvahelisest süsteemist. Selleks, et need reeglid püsiksid usaldusväärsed, peavad rahvusvaheliste lepete rikkumisega kaasnema konkreetsed tagajärjed. Kui me ei kaitse neid printsiipe Ukrainas, siis ohtustatakse neid mujal Euroopas ja muljal maailmas.

Venemaa puhul on ilmnemas muster, et kasutatakse enda huvides ära külmutatud konflikte Transnistriast kuni Lõuna-Osseetiani eesmärgiga kärpida riikide väljavaateid kujundada oma sõltumatut tulevikku. Ning olukorras, kus tuhanded Vene sõdurid on toodud Ukraina piirile, eksisteerib tõsine oht Ukraina kriisi süvenemiseks. 

Selletõttu ongi Euroopa Liit, USA koos oma liitlastega kehtestanud kõnealused sanktsioonid. Euroopa Komisjon arutab nüüd kaugele ulatuvamate majandussanktsioonide küsimust mida rakendatakse juhul, kui Venemaa astub edasisi samme Ukraina olukorra õõnestamisel.

Me soovime, et Venemaa astuks otsekõnelustesse Ukrainaga ja teeks koostööd teiste riikidega kujunenud erimeelsuse lahendamiseks rahumeelselt. Me ei ole sugugi loobunud diplomaatilisest kanalitest või taotlenud Venemaaga püsiva konfrontatsiooni teed. Kuid samuti ei peaks Euroopa riigid heitunult ära jooksma kui kohtavad türanniseerivat käitumist.

Hoolimata meie eelistustest ja jõupingutustest parandada suhteid Venemaaga, see tähendab kahjuks seda, et meie koos oma liitlastega peame olema valmis kaaluma uut sutlemise tasandit Venemaaga, mis erineb kardinaalselt viimase 20 aasta jooksul eksisteerinud suhetest. Sellega kaasneks olukord, kus Venemaa ei kuuluks enam mõnede rahvusvaheliste organisatsioonide ridadesse, seisaks silmitsi kaitsekoostöö ja relvastuse müügi alaste kitsendustega ning omaks vähem mõju ülejäänud Euroopa üle.

Mõned inimesed Venemaal ehk mõtlevad, et nende tegevus Krimmis toob endaga kaasa lühiajalise ebamugavuse piiratud sanktsioonide kujul, peale mida suhted muutuvad jällegi tagasi sellisteks, nagu enne - status quo ante. Kuid tegelikult riskivad Vene inimesed kaotada pikemas perspektiivis väga paljut – Ukrainas, Euroopas ja rahvusvahelises mõõtmes.

Venemaa tegevus on põhjustanud tohutut kahju tema reputatsioonile. Viimasel ÜRO Julgeolekunõukogu istungil ei hääletanud ükski riik Venemaa toetuseks, mis sundis Venemaad kasutama oma vetoõigust üksinda. Venemaa valitsus on oma tegevusega võõrandanud endast enamiku Ukraina kodanikest. 

Ning Euroopas on nüüd arutluse all ideed, kuidas me saame tagada suurema energiaturvalisuse. Kui vaja, peame olema valmis mitmekesistama tulevikus maagaasi tarnijaid Euroopasse, sealhulgas lõunakoridori arendamise kaudu. Me peame tõstma investeeringuid gaasi transpordi sidususse ja gaasiterminaalidesse Euroopas ja arendama Euroopa oma energiaallikaid nende riikide osas, kes soovivad oma looduslikke ressursse töödelda, sh põlevkivigaas.

Ning see tähendab Ukraina ja naabrusriikide abistamist nende energiaturgude liberaliseerimisel, energiaefektiivsuse tõstmisel ja energiatarne paindlikkuse kindlustamisel. Venemaa tegevus Ukrainas teeb selle tõenäolisemaks, et Euroopa Liit võtab langetab nimetatud otsused. Energiaallikate mitmekesistamise kiirendamine Euroopas võib olla osa meiepoolsest vastusest hiljutistele sündmustele. Teine osa sellest võib olla meie tähelepanu suunamine demokraatlike institutsioonide toetamisele selliste riikide osas, kes on haavatavad Venemaa sekkumisele.

Venemaad on kahjustanud tema suutmatus arendada sõltumatuid institutsioone ja samuti tema oligarhiline majandussüsteem. Samalaadne oligarhilisatsioon on kahjustanud Ukrainat ning ma olen isiklikult toonitanud Ukraina liidritega suhteldes, et nende riigi tulevikku silmas pidades on põhiline roll võitlusel korruptsiooniga, sõltumatute institutsioonide loomisele ja seaduste järgmisel. Eksisteerib ilmne oht, et samalaadsed korruptiivsed tavad levivad demokraatlikesse riikidesse. Eriti kagu-Euroopast ja Balkanimaadest rääkides, näeme ilminguid majanduslike, poliitiliste ja meedia mõjuvõimu koondumisest võimurite kätte, mis võib takistuseks saada tõelise ja stabiilse demokraatia kujunemisel, ning selliste ilmingute suhtes on ka juba ka edukalt vastumeetmeteid rakendatud. Kui selliseid ilminguid ei peatata, siis võib see õõnestada ja nõrgestada Euroopa demokraatiat pikemas perspektiivis.

Selliste nähtuste tõrjumine ja terve demokraatia toetamine taolistes riikides on nüüdsest täiendavaks strateegiliseks väljakutseks Euroopale. Suurbritannial on selles vallas palju pakkuda. Meie ajalugu kätkeb endas erakordselt pikka katkematu demokraatia ajalugu, sest me oleme õppinud kuidas vältida ülemäära suure mõjuvõimu koondumist üksikute ühiskonnaliikmete kätte. Nendele kahele väljakutsele keskendumine nõuab Euroopalt tõsist ümberhindamist selles vallas, kuidas ta end näeb XXI sajandil ning tema valmisolekut muuta meie pikaaegse suhte iseloomu Venemaaga, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Mõned inimesed Venemaal võibolla tunnevad praegu ajutist võidurõõmu ning mõtlevad, et Venemaa on võitnud Euroopa arvelt. Aga nad ei näe, et Venemaal on kaotada palju rohkem, kui Ukraina rahva pööramine Moskva vastu. Tänaseks väljakujunenud olukorras riskib Venemaa sellega, et tema poolt valitud kurss maailmaga suhtluseks võib viia taaskord isoleerituse ja stagnatsiooni teele.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes The Telegraph 22. märtsil.