Wimberg: Langi karuteene

Kui kuulsin Langi plaanist võtta läbivaatusele kraam, mida riigi raha eest rahvaraamatukogudesse ostetakse, tervitasin seda igati.

See oli mu meelest kultuuriministri esimene reaalselt eesti kirjaniku elu paremaks muutev samm üle hoomamatu hulga aastate. Tõesti, rahvaraamatukogu ostud dikteerib rahva maitse, mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud. Ikka krimkad, naistekad, kuulsuste elud, eneseabi, esoteerika ja muu selline. Miks peaks seda riigi raha eest soetama? Raamatukogud pangu sellise kirjanduse ostmiseks lugemissaali korjanduskarbid.

Aga olles nüüd tutvunud kohustusliku ostunimekirjaga, pean ütlema, et õilis idee on realiseeritud ebaõnnestunult. Esiteks, tegu ei peaks olema kohustusliku loeteluga teostest, sest nende arv on tohutu, vaid loeteluga teoseliikidest, mida ei tohi 50% riigi raha eest osta. Küll raamatukogutöötajad juba sellest üle jääva seast valida oskavad.

Teiseks, see nimekiri riivab minu kui kirjaniku huve, sest ma ei ole žüriide lemmik, viimase kirjandusliku auhinna sain kümme aastat tagasi. Ma ei kurda selle üle, mul on oma fännid ja lugejad.

Obakas väikekirjastustele

Aga olukorras, kus ostmisel on eelis laureaatidel ja nominentidel, muutub see asjaolu tähtsaks: kõik algupärane ja eestimaine, mis sunniskategooriasse ei mahu ja jääb vabakategooriasse – ja seda on enamik –, kaob seal igaveseks, sest teise 50% raha eest ostab iga raamatukogu, kes ei taha oma väheseidki lugejaid kaotada, loomulikult vaid naistekaid ja krimkasid. Nii väheneb kodumaise autori laenutushüvitis, tuntus ja loetavus. Nimekirja lõpus on küll lisavalikud nagu „valik kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali soovitusi”, aga see koht on eriti udune. Kas raamatukogudel on voli valida kõigist kulka toetust saanud teostest endale ise ostuks meelepärased? Kui jah, siis ei saa ikkagi öelda, et „nii saavad kirjastused planeerida tiraaže”, nad ei tea ju ette, kui palju nende teost valitakse. Või teeb selle valiku ka grupp asjapulki? Kui jah, siis on lausa pahasti. Taas, kulkasse puutub ainult väike osa ilmuvatest raamatutest.
Kolmandaks, kõige suurema obaka paneb see nimekiri väikekirjastajale, eriti autorile, kes oma raamatuid vahel ise välja annab – nagu mina. Olulise osa teose ostjaskonnast moodustasid seni raamatukogud. Kui see osa ära kaob, kukub tiraaž oluliselt ja tõuseb hind. Hinnatõusu tõttu langeb muidugi läbimüük ka poes. Seega, mingit algupärase ja eesti kirjanduse toetamist ma selles nimekirjas ei näe, vaid see muudab kirjaniku ja kirjastaja olukorra veelgi raskemaks.
Rõõmustada võivad ainult väljaanded, mis jäävad regulaarsele nuumale. Ülejäänute rõõm on juhuslik ja sõltub väikesest otsustajate ringist, aga kui õnn ei naerata, on väljaandmisega seotud mured senisest kordi suuremad. Soovitan Langil see äpardunud lahendus ümber teha, kuni veel saab.

Varem samal teemal:
Jan Kaus „Raamatukogude sidususest ja sisukusest”, 8.11.2011