ETV+ eesmärk on seista vastu Vene propagandale ja informeerida kohalikke venekeelseid inimesi adekvaatselt sündmustest, mille kohta nad väidetavalt saavad Vene telesaadetest valeinfot. Nimetatud saateid näidatakse sellistes kanalites nagu Первый канал, Россия, Россия-24, НТВ, RT, РТР-Планета jne. Lõviosa neist on eetris 24 tundi 7 päeva nädalas. Lisaks nendele on olemas ka kanalid, mida saab jälgida Interneti kaudu – samuti 24/7.

Ilmselt pole ETV+ idee autoritel midagi ette heita arvukatele seriaalidele ja meelelahutussaadetele, mida Vene telekanalid meile näitavad. Küll aga teevad neile muret uudised ja kõikvõimalikud poliitilised talk-show’d, mille summaarne kestvus ülalmainitud kanalite eetris ulatub ilmselt samuti ööpäevani.

Peatoimetaja intervjuud optimismiks alust ei anna

Eesti ambitsioon on pakkuda vaatajale loetud arvu saateid loetud tundide jooksul. Seega pole alust loota, et ETV+ puhul kvantiteet asendab kvaliteeti. Eestimaine toodang peab olema see, mis paneb vaataja nuppu vajutama just meie saate kasuks. Senised uue kanali peatoimetaja intervjuud aga paraku optimismiks alust ei anna.

Pole vahet, mida arvab Darja Saar Krimmist, Donbassist või pronkssõdurist, aga endise peatoimetajana julgen väita, et sellel positsioonil olles ei tohi kahjustada oma töötajate huve. Darja tegi seda kolmekordselt. Esiteks, tappes juba eos usalduse kanali vastu.

Teiseks, vastandades selgelt ja agressiivselt veel olematu kanali „ausat ajakirjandust“ vene „montaažile“ – sisuliselt kuulutas ta sõja vastasele, kes on temast mitmeid kordi jõulisem ja pädevam (pädevam kas või seetõttu, et uue kanali juhtimine on Darja esimene kokkupuute meediaga).

Kolmandaks, näidates selgelt, et „Eesti parimad ajakirjanikud“ pole võimelised oma ülemust briifima ja koolitama nii, et ta mitte ainult ei teaks, mida küsima hakatakse, vaid oskaks ka juba teadaolevatele küsimustele vastata.

Kanali juhiks võeti "inimene tänavalt"

Rahvusringhäälingu juhtkonna suhtumine asjasse on samuti ilmekas. Profi asemel võeti n.ö inimene tänavalt, pool aastat ei peetud vajalikuks teda vastavalt koolitada ning tagatipuks vaadati veel nädal aega pärast kurikuulsat intervjuud pealt, kuidas tüdruk ämbreid kolistab. Vägisi tuleb meelde Savisaare aforism Boroditsi kloonimisest.

Ärge häbenege nõu küsida. Seda enam, et reklaamimüügi keeld tegi teile karuteene ja te ilmselt unustasite, et uue juhi kehtestamine väljaspool ettevõtet (eriti kui tegemist on võhikuga) on samasugune PR nagu iga teine.

Mis aga puudutab loodava kanali toodangut, siis isiklikult mina ootan seda põnevusega. Esiteks uudishimust ‒ ma tean, et seal leidis töö päris mitu andekat ja ambitsioonikat inimest. Teiseks aga tahaksin loota, et kanalist ETV+ saab PBK-le arvestatav konkurent, mis toob veidi väsinud eetrisse uued tuuled. Tahaksin loota, kuid väga ei julge.

Ajakirjandusega jätsin hüvasti kümme aastat tagasi. Juba sellel ajal vaevas vene toimetusi tõeline kaadrinälg. Tallinnas oli käibel peatoimetajate nali – meil on siin ajakirjanikke kahe toimetuse jagu. No siis me norisime ka – ikka otsisime neid, kel silmad säravad ja on laitmatu keeletaju. Täna lepiks ilmselt sellega, kui tulija oskab vigadeta võõrast teksti vahendada ja täidab teatud normi – toodab ette nähtud arvu uudiseid.

Uurivaid ajakirjanikke oli vene meedias juba siis vaid kaks-kolm. Üks nendest lahkus mõne aasta eest Norrasse – esialgu muru niitma, sest pere vajas toitmist. Teine töötab siin tänagi, aga minu teada tal kanaliga ETV+ asja pole. Kolmas sai endale „separatisti“ sildi ja jäi töötuks.

Ülejäänud seltskond aeg-ajalt „kolumneerib“ eneseväljenduseks, kuna toimetused ei saa enam ammu lubada andale luksust maksta palka ajakirjanikule, kes kirjutab vaid kaks korda kuus ‒ uudisvoo ülalhoidmine ja klikkide püüdmine neelavad aega ega anna võimalust keskenduda ühe teemaga töötamisele. Tulemuseks on see, et kogu Eesti meediaväli – ja eriti selle venekeelne osa – on paarikümne uudise tiražeerimine eri väljaannetes. Just sellisel taustal peaks Darja Saar hakkama saama uue ja eduka projekti käivitamisega.

Langev keeletase

Kogu asja juures on veel üks vastik nüanss – iga aastaga langev keeletase. Keel on ajakirjaniku tööriist, eneseväljendusoskus peab selle ameti esindajal olema laitmatu. Venekeelse hariduse – algul kõrg- ja nüüd siis gümnaasiumihariduse ‒ ära kägistamine on kandnud vilja. Näide elust enesest: aastal 2004 korraldasime Den za Dnjomis noorte esseekonkurssi, kusjuures materjal osutus nii põnevaks, et esseede ainetel valmis ka lavastus ja parimad tööd avaldati lehes. Möödunud talvel tulin jälle välja esseekonkursi ideega. Lubasime, et avaldame parimad tööd, kuid tase oli selline, et kuuest žürii liikmest kaks (Sergei Stadnikov ja Kaur Kender) keeldusid neid hindamast ning trükimusta kannatas vaid üks töö, mille autoriks oli seitsmeaastane poisike.

Ma olen ülimalt tänulik noortele, kes meie konkursil osalesid, kuid see, mida on teinud meie noortega haridusreform, on andestamatu. Ja nüüd, vaadates, kuidas Eesti riik pikisilmi otsib, kes küll kõnetaks neid arusaamatuid venelasi, ma mõtlen, et igal sigadusel on oma hind. Arvestades aga seda, milline „konkurent“ on eesti venekeelsel meedial, osutub see hind mitmekordseks.

Sama juttu venekeelsest haridusest ja meediakriisist rääkisin paljude inimestega kohtudes, kelle hulgas – lausa mitu korda – oli ka USA suursaadik. Ilmselt enam-vähem sama kuulsid tema ametivennad Leedus ja Lätis. Tulemus on tänaseks käes – Ameerika Ühendriikide Riigidepartemang teatas Balti riikide vene ajakirjanike koolitamise programmist. Aastaks eraldatakse selle tarbeks pool miljonit dollarit. Mida kavatsetakse õpetada? Ikka sedasama uurivat ajakirjandust, mis mingil määral eksisteerib vaid ühes eestikeelses väljaandes. Kuid eestikeelne meediaväli pole ju probleemiks.

Küüniliseks minnes võiks öelda, et oma strateegilisi huve kaitstes hakkab USA maksma kinni kahju, mille tekitas meile kõigile vene keele haridusvaldkonnast välja surumine. Kui selle tulemusena peaksid teleekraanile ilmuma ausad lood sellest, millist tantsu korraldab valitsus keskkonnatasude ümber, kuidas kasumit taga ajades tekitati teadlikult olukord, kus töötuks jäävad sajad inimesed Eesti kõige probleemsemas piirkonnas ja lubadused luua tuhanded töökohad on järjekordne mull, siis olen kahe käega poolt. Asi seegi. Aga loodava telekanali uus juht vist ütles hiljuti hoopis midagi muud.

Seega on alust arvata, et ETV+ saab esialgu olema toredaks töökohaks vanale kaardiväele, kes rahanappuse või poliitiliste ambitsioonide tõttu kaotas aastaid tagasi töö televisioonis. Ja särasilmsetele diletantidele, kellest nii mõnigi lähiajal saab targemaks tänu USA-le.
Kuid sellegi poolest jääb mulje, et „Vene propagandat“ minnakse lööma mütsiga. Lohutuseks on see, et müts on kallis.