Yana Toom: Venemaa õhurünnakud Süürias aitavad peatada pagulaste voo Euroopasse
Meie Ameerika liitlaste eripäraks on rahvusvaheliste probleemide tõhus lahendamine uute, veelgi keerulisemate probleemide tekitamise läbi. Alates Afganistanist on nende firmamärgiks kujunenud mängud islamiradikaalidega. "Mõõdukaid" islamiste ilmalike diktaatorite vastu üles ässitades on nad ajanud kaosesse Süüria ning aidanud kaasa Süürias ja Iraagis Islamiriigi tekkimisele. Kes julgeks nimetada seda läbimõeldud ja vastutustundlike otsuste tagajärjeks? Eriti ebameeldiv on aga asjaolu, et Lähis-Ida destabiliseerimise eest hoiatas vihatud Putin, ja tundub, et tal oli õigus.
Naiivne Euroopa toetas ameeriklaste tegevust Süürias ja Liibüas lähtudes kõrgematest kaalutlustest. Brüsselis usuti, et ühiskonda saab renessansist viia otse postmodernismi. Selle asemel aga vajub Lähis-Ida piirkond uude pimedasse keskaega.
Iga tark inimene oskab siduda põhjust ja tagajärge loogilisse ahelasse. Kui 21. sajandil inimesi põletatakse elusalt või müüakse orjusse, siis see pole ainult rahvusvahelise maailmakorra katastroof. loomulikult põgenevad inimesed sellistest kohtadest vahendeid valimata, olgu siis kasvõi ohtlike paadilogudega. Milleks tehislikult otsida või leiutada Euroopa pagulaskriisi põhjusi, kui need on ilmselged?
Samuti on ilmselge, et kriisi ei ole võimalik lahendada, kõrvaldamata selle põhjuseid: tuleb taastada mingisugunegi riigikord Liibüas ning hävitada islamiterroristid Levantis. Tõsi küll, ameeriklased on alustanud võitlust islamistliku ohu vastu, kogudes „kogu progressiivse inimkonna“ koalitsiooni. Tore. Kuid seni pole koalitsioon edu saavutanud, mis pole ka ime - liitlastel on veidi erinevad eesmärgid.
Pärsia lahe absoluutsed monarhiad võitlevad tegelikkuses „šiiidi ohu“ vastu. Türgi eesmärgiks on „kurdi probleemi“ lahendamine. Lääs aga pistab rinda „kurjade islamiradikaalidega“ ning toetab „häid opositsioonitegelasi“. Samal ajal tõenäoliselt ostab Türgi Islamiriigilt naftat praktiliselt jumalamuidu ja toimetab Süüria pagulasi lähemale Euroopa Liidu piiridele. Kõik see meenutab Krõlovi valmi, kus „üks Pärdik-Välenäpp, ja Eesel, Sikk ning Mesikäpp kord mõtlesid kvartetti mängida“. Muusikast oli asi kaugel.
Churchill ütles kord, et Hitleri vastu sõdimiseks on ta valmis kasvõi vanapaganaga liitu sõlmima. Seda kummalisem, et me ei soovi teha koostööd Assadiga, tüüpilise Lähis-Ida diktaatoriga, kes ilmselgelt ei küüni maailmakurjuse esiisani. Venemaa toetab Assadi ning kinnitab kanda Lähis-Idas? Kuid samas nemad toetavad õhurünnakutega Süüria sõjaväge - põhijõudu, mis praegu võitleb Islamiriigi ning Al-Qaida rühmitustega maismaal. Ning just see - koos ameeriklaste loodud koalitsiooni tegevusega - võib peatada pagulaste voo Euroopasse.
Süüria kriisi näol on tegemist Ameerika Ühendriikide ja Euroopa poliitika hämmastava läbikukkumisega, kuid süüdlaste otsimise võiks – vähemalt hetkel - edasi lükata. Praegu aga oleks mõistlik tervitada ja vastu võtta kõiki uusi liitlasi Islamiriigi vastu võitlemisel, seda enne kui meid sunnitakse näitama üles Euroopa solidaarsust Hispaanias islamistide kallaletungi tagasi lüües või Viini nende eest kaitstes.
