Yana Toom: Venemaa sanktsioonidest masohhismini
Saate vaatamine näitas mulle taaskord selgelt, et meil puudub igasugune debatt Venemaa sanktsioonide üle ning käibel on vaid valik loitse selle kohta, et tuleb ära kannatada, ehk Putin teeb seda või teist. Mina nii optimistlik ei ole ning usun, et praegused sanktsioonid on mitte üksnes majanduslikult äärmiselt kahjulikud (EL kahju võib hinnata juba 100 miljardile), vaid ka täiesti mõttetud.
Venemaa vastastel sanktsioonidel on kaks peamist eesmärki: saavutada Krimmi tagastamine Ukrainale, kelle omaks see sai 1954. aastal, ja tagada Minski kokkulepete täitmine. Kui esimene eesmärk peaks osutuma võimalikuks unistuseks, siis küll mitte minu ja proua Kaljurannaga eluajal, sest Krimm ju muudeti Venemaa osaks sõjalistel kaalutlustel, NATO riikidest lähtuv sõjaline risk pole Putini jaoks aga kusagile kadunud, pigem on see süvenenud. Mis puudutab Minski kokkuleppeid, siis nendega on asi veel imelikum: kõige rohkem on nende täitmisest huvitatud Venemaa ise, sest need tähendavad Ukraina föderaliseerimist. Kas mitte seda pole Kreml algusest peale tahtnud? Seejuures pole Minski kokkulepete täitmine, vähemalt selles osas, mis puudutab eristaatuse kehtestamist, kasulik aga justnimelt Ukraina võimudele, kes igati seda protsessi pidurdavad. Seega tegelikult ilmneb, et me seame meie enda jaoks kahjulike sanktsioonide katkestamise sõltuvusse Ukraina käitumisest, Ukraina on aga selline partner, keda isegi kõige suurem optimist ei nimetaks usaldusväärseks.
Kuid kujutlegem hetkeks, et sanktsioonidel on mõte. Siis võib nende säilitamiseks olla kaks peamist motiivi. Esiteks, väära käitumise hukkamõist. Siin esineme meie, st läänemaailm justkui moraalse autoriteedina. Teiseks, sanktsioonid kui ajend, mis sunniks rikkuja oma käitumist parandama. Siin me esineme jõuna, kes suudab sundida kedagi meie tahet täitma. Kui sanktsioonid aga ei tööta, siis satume me oma tahtega rumalasse olukorda (nagu USA Kuubal). Kolmandaks, sanktsioonide kehtestamise puhul võib olla veel motiive, mis on kõigile teada, kuid millest pole kombeks rääkida. Venemaa puhul on see loomulikult poliitilise režiimi vahetus. Kas sanktsioonid on olnud Eesti või läänemaailma kui terviku vaatevinklist vaadates tulemuslikud? Loomulikult mitte.
Kui rääkida sanktsioonidest kui hukkamõistust „progressiivse inimkonna” poolt, siis on mul teile halb uudis. Kolmanda maailma riikide jaoks ei ole lääneriigid enam vaieldamatu moraalne autoriteet. Seda oli hästi näha ÜRO peaassamblee hääletusel, kui arutati Krimmi staatuse küsimust. Venemaa vastast seisukohta toetas 100 riiki – lääneriigid koos oma lähimate liitlastega, pooled Aafrika riigid, rühm väikseid saareriike. Vastu hääletas 11 riiki, 58 jäid erapooletuks ja veel 24 ei võtnud hääletamisest osa. Seejuures tasub märkida, et erapooletuks jäid sellised maailmariigid nagu Hiina, Brasiilia ja India. Erapooletuks jäi isegi okupeeritud Afganistan! Mitte-lääneriikide mäss oli ilmselge, seeläbi avaldasid nad kaudset toetust Venemaale. Meil tuleb alles harjuda mõttega, et „rahvusvaheline üldsus” ja „tsiviliseeritud maailm” ei ole mitte üksnes meie, lääs, vaid veel ka suur hulk teisi riike, kus elab suurem osa planeedi elanikest.
Ilmselgelt sattusid lääneriigid oma pideva Ameerika liitlaste sõdade ja interventsioonide toetamisega ning silmade kinni pigistamisega nende, näiteks Saudi Araabia poolt, poolt korda saadetavatele inimõiguste rikkumistele olukorda, kus läänevalitsusi peetakse silmakirjalikeks. Lisaks võivad paljud kolmanda maailma riigid läänele tema koloniaalminevikku meenutada. Mis puudutab Venemaa elanikkonda, siis neile pole lääne arvamus üldse eriti oluline: erinevalt ukrainlastest ei pea venelased oma riiki enam Euroopa riigiks ja Brüsseli sõnad pole neile käsuks, kui kurb meil seda ka endale tunnistada poleks.
Hästi, kui ei tööta moraalsed argumendid, siis võib-olla muudab Putini käitumist tema riigi keeruline majanduslik olukord, isegi kui sanktsioonide ja vastusanktsioonide tõttu kannatame me ise? Jah, see võiks lühiajalises perspektiivis töötada. Aga kui riik, mille vastu rakendati sanktsioone, pidas vastu esimesele löögile, siis nüüd toimub adapteerumine. Venemaa majandus mitte üksnes ei hakanud kohanema naftahindade languse ja lääne sanktsioonidega, vaid suutis isegi mõnes osas positiivselt muutuda. Möödunud aastal oli põllumajanduse kasv seal vaatamata neljaprotsendilisele majanduslangusele 3%. On märke tööstuse elavnemisest. Venemaa ettevõtlus, sealhulgas pangad, läheb aktiivselt uutele turgudele, eeskätt Aasiasse. Eurooplaste asemele tuleb ettevõtlus väljastpoolt lääneriike – loodus tühja kohta ei salli. Praktikas tähendab see, et paljud Euroopa tootjad on kaotanud Venemaa tohutu turu mitte ajutiselt, vaid alatiseks.
Majandusraskuste taustal on Putinil võimas reiting ja see pole propaganda, see on tõde. Seda võis ennustada iga Venemaa asjatundja – kui ollakse vastasseisus välisvastasega, siis konsolideeruvad venelased alati legitiimse liidri ümber. Teiste sõnadega, antud juhul oli sanktsioonide tulemus oodatule otse vastupidine.
Kui väljenduda otse, siis osutusid sanktsioonid lääneriikide ebaõnnestunud katseks hoida oma imagot ning muuta Venemaa käitumist soovitud suunas korraga mitmes küsimuses, kusjuures Ukraina olukord oli vaid üks paljudest probleemidest. See katse kukkus raginal läbi ning on täielik masohhism endale edaspidigi kangekaelselt kindlaks jääda. Business as usual Venemaaga on nüüd võimatu, see on fakt. Aga me oleme kohustatud kahju vähendama. Selle jaoks tuleb Eesti poliitikutel rebida end lahti Washingtonis kirjutatud konspektidest, vaadata kaine pilguga statistilisi tabeleid ja meenutada lõppude lõpuks Eesti rahvuslikke huve.
