Yoko Alender Foto: Priit Simson

Olen lapsevanema peretoetusi saanud aastast 2002, mil sündis mu esimene poeg. Nii edasigi, kuna kõik mu neli last on tänaseni alaealised.

Kui mu esimene laps oli aastane, sündis 2003. aasta riigikogu valimistel välja käidud "emapalga" idee. Sellest on arenenud vanemasõbralik riiklik tugisüsteem, mis lubab eestlastel välja võtta Euroopa mõistes küllaltki pika ja hästi tasustatud lapsehoolduspuhkuse. Vanema- ja peretoetusi on peale seda pidevalt täiendatud ning see töö jätkub.

Põhilised peretoetused, mida meie pere ning teised sarnased saavad, koosnevad lapsetoetusest (1. laps 50€ + 2. laps 50€ + 3. laps 100€ jne) ja lapsehooldustasust (19,18€). Järgmisest aastast lisandub lasterikka pere toetus 200 eurot vanematele, kes kasvatavad vähemalt kolme last. See on tuntav majanduslik lisatugi. Sellega saab ellu viidud ka järgmine põhimõtteline Reformierakonna valimislubadus: rahvastiku juurdekasvu ergutamiseks maksab riik pärast vanemahüvitise lõppu alates kolmandast lapsest igale lapsele 300 eurot kuus.

Lea Danilson-Järg kirjutab oma arvamusloos üsna apokalüptilises meeleolus peretoetustest ja pakub, et need võiks ära kaotada, sest loovad mulje lastega peredest kui enesega mitte hakkama saavatest leibkondadest. Peretoetused koondataksegi hetkel Riigikogus menetluses oleva seaduseelnõuga ühe seaduse alla ja nende nimi saab seaduse jõustumisel olema perehüvitised. Sisu osas pakub Danilson-Järg perehüvitiste asemel lapsevanemate tulumaksust või sotsiaalmaksust osaliselt või täielikult vabastamist. Täpsemalt soovib autor esmalt tõsta üldist maksumäära kõigile (tm 20>30%?) ja siis lastega peredele seda laste arvust lähtuvalt langetada.

Siin tasub meelde tuletada, et meil ongi laste arvust lähtuvalt erinev maksukoormus. Vanemal on alates teisest lapsest õigus saada täiendavat maksuvaba tulu 1848 eurot aastas iga kuni 17-aastase lapse kohta. Tänase süsteemi eelis on see, et lisanduvast tulumaksuvabast miinimumist võidavad proportsionaalselt need, kel seda kõige enam vaja ehk kelle palk on keskmisest madalam. Danilson-Järgi pakutud n-ö astmelisest süsteemist võidaksid pigem kõrgepalgalised, kes tegelikult juba täna on suutelised kasvatama vähemalt kolme last.

Autor viitab samas väga õigesti niinimetatud demograafilisele aknale - faktile, et sündimuskordajat on võimalik tõsta veel järgneva kümne aasta jooksul. Pärast seda väheneb sünnitamisealiste naiste arv märkimisväärselt ja positiivseid muudatusi ei ole praktiliselt võimalik saavutada. Kas riik saab otsustavalt lahendada iibeprobleemi või peaks laste saamine jääma iga pere otsuseks ja õnneks? Pigem viimast. Riik saab pakkuda kindlustunnet - kvaliteetsed teenused lastega peredele, peresõbralik elukeskkond, kodulähedane koht lasteaias, heal tasemel haridus ning arusaadav ja püsiv riiklik peretoetuste süsteem.

Isa-ema võrdne vastutus

Palju on räägitud soolisest ebavõrdsusest, palgalõhest ja tõstatatud küsimus, kas riik peaks suunama isasid kohustuslikus korras lastega koju jääma. Esmapilgul võib kiire lahendus tunduda ahvatlevana ja võib-olla kauges perspektiivis isegi hoiakute muutmiseks toimiva lahendusena.

Hea erakonnakaaslase Kaja Kallase välja pakutud meetod jagada vanemahüvitis jõuga kaheks - 9 kuud emale ja 9 kuud isale - tundub siiski riigi liiga äärmusliku sekkumisena pere valikutesse. Reaalsuses tähendaks see paljudele peredele lisanduvat ebakindlust mitte nende endi otsustest lähtuvat arengut.

Kui võrdlen aega, mil oma esimese poja sain, on palju muutunud. Üha enam näeb aktiivseid isasid; perekondi, kus vastutus on tõesti mõlema kanda ja nii on rahulolu kõigi jaoks suurem. Ka täna on isadel emadega võrdne võimalus koju jääda. Tõsi, tööandja suhtumist saame kõik püüda oma soove väljendades ja argielu korraldades jätkuvalt positiivsemaks ja peresõbralikumaks kujundada.

Eesti naised-mehed sooviksid oma perre enamat kui kahte last. Kui statistikat uskuda, siis on ideaaliks 2.4 last. Sageli jäävad majanduslikel kaalutlustel kolmandad lapsed sündimata. Vahel ka seetõttu, et ema tajub endal liiga suurt vastutust töö, kodu ja laste koordineerimise eest, isa pere ülalpidamise eest. Selles osas olen nõus Päevalehe veergudel hiljuti sõna võtnud Kristina Papsejevaga - kindlasti aitaks kodutööde jagamine ning pere valikute kujundamine, võttes arvesse teineteise soove ja võimalusi.

Usun inimeste endi analüüsi-, otsustus- ja vastutusvõimesse. Pereelu puudutavad küsimused võiks riigi poolt olla võimalikult paindlikult lahendatud. Kuna täna on kaalukausid meeste kahjuks ja ainult 8% isadest kasutab vanemahüvitist, võiks viimased kolm kuud vanemahüvitisest välja maksta ainult isale. See oleks riigipoolne selge signal, kuid ei mõjuks drastiliselt või ebakindlust tekitavalt peredele, kus ühel või teisel põhjusel ei ole isal võimalust olla lapsega kodune suuremat osa vanemahüvitise ajast.

Vanema vabadus tööd teha

Majanduslik kindlustatus on see, mis selle olulise kolmanda lapse perre tulemise määrab, nii uuringute põhjal kui omast kogemusest. Tulevikuvaates võiks lasterikka pere toetuse siduda ka reaalsete palkade või tarbijahinna indeksiga. Eeskuju ei pea kaugelt otsima, indekseeritud on peretoetused näiteks naaberriigis Soomes ja samuti kõrge sündimuskordajaga Prantsusmaal. Indekseerimine sarnaselt pensionitõusule tähendaks iga-aastast lapsetoetuse tõusu. Peredele looks see võimaluse oma eelarvet pikema perspektiiviga planeerida ning annaks kindluse, et elukalliduse tõus ei söö ära lapse ringi- või taskuraha.

Lapse saamine on iga pere enda valik ja õnn, riigi poolt saame luua keskkonna ja valikuvõimalused, et see aeg võimalikult meeldivaks teha. Kui tahame tasakaalukamat töö- ja pereelu kombineerimist ja ka tööturule rohkem lapsevanemaid - kes muide uuringute järgi on efektiivsemad töötajad kui lastetud -, siis võiksime äkki need soorollid ja ka konkreetse jaotuse lapsega kodus või lapseta tööl hoopis püüda kõrvale tõsta. Ehk võiksime anda lapsevanematele veel suurema vabaduse ka vanemahüvitise kasutamise osas?

Tänapäeval on palgatöö olemus paljuski muutunud, lisandunud on nii kaugtöö kui osaajaga töötamise võimalused. Miks mitte minna hoopis seda teed, et vanemahüvitis lapse kõrvalt tööl käimise korral ei väheneks, vaid säiliks täies mahus? Vanemahüvitise suurus kujuneks sel juhul mõlema vanema eelnevast sissetulekust ehk sellest kui palju nende eest on sotsiaalmaksu makstud. Ühtlasi võiks ülempiiri suurusjärguks olla kaks keskmist palka tänase kolme asemel. Statistiliselt kaotaks sellisest muudatusest rahas maksimaalse vanemahüvitise saajad ehk umbes 1000 inimest. Tegelikult usun, et ka nemad võidaksid, sest kindlasti leidub ka nende kõrgepalgaliste hulgas neid, kes saaksid edaspidi uut maksimaalset hüvitist + palka. Võidaksid kõik ca 17000 peret, kes vanemahüvitist saavad ent kelle õigus tööl käia on täna samal ajal piiratud. Üleminek väikese lapsega kodus olemiselt täiskohaga töötamisele oleks sel viisil sujuvam, lapsevanemad saaksid end soovi korral osaajaga töötades vormis hoida, rääkimata positiivsest mõjust pere eelarvele. Samuti tekiks peredel ehk hoopis uutmoodi motivatsioon pere- ja tööelu neil õnnelikel, ent siiski tihti keerulistel, õrnadel esimestel aegadel korraldada nii, et kõigi kolme või enama pereliikme soovid ja vajadused on võimalikul määral rahuldatud. Ehk tekiks hoopis nii tegelikult jagatud vastutus laste eest piiramata pere valikuvabadusi.

Pikas plaanis võiks meil kõigil olla eesmärgiks hoopis suurem tasakaal töö- ja pereelu võrdse jagamise vahel. Usun, et toetused on tõesti vaid osa peresõbralikust keskkonnast. Tegelikult võiks meie sihiks olla mitte rohkem lapsi ja lapsevanemaid, vaid rohkem terveid ja õnnelikke peresid.