Yoon Young-kwan: Mida teha Põhja-Koreaga?
Maailm seisab ülesande ees reageerida Põhja-Korea mõõgaviibutusele ja seda ei tee sugugi lihtsamaks tõsiasi, et tegemist on vaesunud ja sisuliselt alistatud riigiga. Pigem vastupidi, just sellises olukorras on kõige olulisem säilitada rahulik ettenägelikkus.
Kui Habsburgide impeeriumi prints Klemens von Metternich kujundas pärast Napoleoni sõdu uut rahvusvahelist korda, seisnes tema geniaalsus selles, et ta ei surunud alistatud Prantsusmaad nurka. Ehkki Metternich püüdis takistada Prantsusmaad uuesti pead tõstmast, taastas ta Prantsusmaa sõjaeelsed piirid.
Ja vastupidi, nagu on väitnud Henry Kissinger: Esimese maailmasõja võitjad ei suutnud võidetud Saksamaad heidutada ega sundida sakslasi Versailles’ rahulepingut täitma. Nad surusid Saksamaale peale karmid tingimused (sh ülisuured reparatsioonid, mis viisid riigi sisuliselt pankroti lävele – toim), lootes riiki jäädavalt nõrgestada. Me teame, millega see lõppes.
Kennedy hoidis ära ilmasõja
John F. Kennedy valis Metternichi lähenemise. Kuuba raketikriisi ajal ei püüdnud ta Nõukogude Liitu häbistada ega tema üle totaalset võitu saavutada. Selle asemel kujutles ta end Nikita Hruštšovi asemele ja nõustus – salaja – demonteerima Türgist ja Itaaliast Ameerika raketid vastutasuks Nõukogude rakettide Kuubalt mahavõtmise eest. Kennedy pragmatism hoidis ära kolmanda maailmasõja.
Kahjuks pole Põhja-Korea sellist kaugelenägelikku riigimehelikkust kohanud. Seistes vastamisi Põhja-Korea ohtliku tuumamänguga, tuleb meil küsida: mis juhtunuks, kui viimase 20 aasta jooksul oleks Põhja-Korea probleemile lähenetud Metternichi ja Kennedy tarkusega?
Muidugi ei ole Põhja-Korea 19. sajandi alguse Prantsusmaa ega 1962. aasta Nõukogude Liit. Lääne (sh Jaapani) poliitiliste liidrite silmis pole Põhja-Korea olnud kunagi midagi enamat kui pisike kolkariik, mille majanduslikud läbikukkumised näikse olevat viinud enesehävituse servale. Enamik maailma liidreid eelistas mitte vaevuda Põhja-Koreaga tegelema. Aga nüüd, pärast Põhja-Korea hiljutisi tuumakatsetusi ja arvestades tema paranevat ballistiliste rakettide kasutamise võimet, ei ole see lähenemine enam kestlik.
Käest lastud võimalus
Võibolla kõige parem võimalus selle probleemiga tegeleda oli kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal. Toona seisis Kim Il-sung – Põhja-Korea asutaja – vastamisi majanduskollapsiga, oma traditsioonilise sõjalise võimekuse languse ja diplomaatilise isolatsiooniga. Intervjuudes, mis ilmusid Asahi Shimbunis ja The Washington Timesis 1992. aasta märtsis ja aprillis, väljendas Kim selget soovi luua USA-ga diplomaatilised suhted. Aga USA ja Lõuna-Korea juhid ei olnud valmis Kimi avangule vastama. Nende arusaam Põhja-Koreast takistas neid adumast kiirelt muutuvat poliitilist reaalsust.
Teine võimalus lasti käest sama kümnendi lõpus. Kui Põhja-Korea oleks õigeaegselt vastanud USA saadiku William Perry visiidile 1999. aasta mais, võinuks president Bill Clintoni aktiivsus viia normaalsete diplomaatiliste suhete loomiseni. Selle asemel Põhja-Korea viivitas ja saatis viitsemarssal Jo Myong-roki USA-sse alles 2000. aasta detsembris, Clintoni ametiaja lõpus. Mõni kuu hiljem pööras vastvalitud president George W. Bush Clintoni Põhja-Korea poliitika pea peale.
Praegu, pärast Põhja-Korea kolmandat tuumakatsetust oleme me jõudnud kõige ettearvamatumasse faasi, seistes vastamisi režiimiga, kes väidab, et ta ei loobu kunagi oma tuumavõimest. Mida siis ette võtta?
Kõigepealt tuleks diplomaatia teel ära hoida edasist agressiooni. See sõltub koostööst Hiinaga ja eeldab Hiina rahvusliku julgeoleku huvide tunnustamist. Hiina ei karda üksnes Põhja-Korea plahvatusohtu, vaid pelgab ka võimaliku Koreade taasühinemise strateegilisi tagajärgi – eriti seda, et USA võib tänu oma liitlasele Lõuna-Koreale sel juhul saada ligipääsu tema piiriäärsele territooriumile (Lõuna-Koreal Hiinaga ühine piir puudub, Põhja-Korea piirneb Lõuna-Korea, Hiina ja Venemaaga – toim)
Hiina hirmud
Kui USA lihtsalt deklareeriks, et ta ei soovi sellelt võimalikult sõjaliselt eeliselt kasu lõigata, ei kaotaks see veel Hiina hirme. Hiina juhid mäletavad, et USA lubas Nõukogude Liidu juhile Mihhail Gorbatšovile, et Saksamaade taasühinemine ei tähenda NATO itta laienemist. Seega on vaja konkreetsemat ettevõtmist, mis samal ajal võtab arvesse Lõuna-Korea julgeolekuhuvid. Alles siis, kui Hiina turvalisus on garanteeritud, saavad hiinlased vabaneda Põhja-Korea sõjaähvarduste kaassüüst ja tema käitumist paremini kontrollida.
Ehkki hiinlaste koostöö on oluline, ei lahenda see iseenesest Põhja-Korea probleeme. Kui tahta kompleksselt läheneda, tuleb arvestada ka selle riigi sisemiste muutuste kiirust, eriti tavaliste põhjakorealaste puhul. Põhjakorealased ei ole enam nii isoleeritud kui varem ja mõistavad üha rohkem oma vaesuse ulatust, peamiselt tänu suuremale kaubavahetusele ja tihedamatele suhetele Hiinaga, kus jätkub majandusbuum.
Seda sisemist muutust tuleb julgustada, sest see oleks tõhusam kui üritada režiimi käitumist otsese välissurvega mõjutada. Kuid muutusi tuleb julgustada niimoodi, et ei õhutataks Põhja-Korea hirmu saada kaudselt hävitatud. Lõuna-Korea presidendi Park Geun-hye äsjane ettepanek anda Põhja-Koreale hoolimata kasvanud pingest humanitaarabi on samm õiges suunas.
Tavaliste põhjakorealaste elud loevad sama palju kui Põhja-Korea naabrite turvalisus. Vaja on kompleksset lähenemist, mis keskenduks nii inimlikule kui ka julgeolekumõõtmele. Eks näis, kas see lähenemine nõuab rohkem ettenägelikkust ja julgust kui Lõuna-Korea, Hiina ja lääne juhtidel praegu pakkuda on.
Yoon Young-kwan oli Lõuna-Korea välisminister aastail 2003–2004. Praegu on ta Berliini vaba ülikooli külalisuurija.
Copyright: Project Syndicate, 2013
Yoon Young-kwan, Lõuna-Korea eksvälisminister
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
