Kuidas on võimalik suurlinnas end üksildasena tunda? Saksa sotsioloog Georg Simmel on öelnud: Kusagil pole üksildus suurem kui suurlinna rahvamassis. Suurlinnad on anonüümsed ja ebausaldusväärsed. Neis puudub ühtehoidev kogukonnatunne. Elu kulgeb töö-pood-kodu-telekas-voodi trajektooril. Üksteisega puututakse kokku vaid ajutiselt. Kellel on aega/tahtmist/huvi uue (meeleheitel) sõbra soetamiseks?!

Mul olid sõbrale ka omad kriteeriumid. Ma ei tahtnud lihtsalt inimest, kellega kohvitassi taga haigustest rääkida. Tahtsin leida inimest, kellega mul tekiks sügav ja tähenduslik side. Unistasin ühendusest, mille puhul võiksin rääkida oma mõtetest, ja tunnetest kriitikat ning hukkamõistu kartmata.

Ideest tiivustatuna asusin tegutsema.

Kuus katset

Siin on reas kuus sõbra leidmise katset:


Seisin hommikul lasteaia väravas ja ootasin emasid, kes võiks minuga kohvikusse tulla. Coffee? Coffee anyone? Möödakiirustavad keskklassi naised vaid raputasid pead: aega ei ole. Töö, trenn, kodused toimetused. #ÜksildusLõikabHinge


Sõin kolleegiga kirsikooki. Naine lobises suurepärasest ilmast (vihma sadas ladinal), hindadest, oma vennatütrest (she is amazing), nurjunud katsest interneti teel sobilikku talvemantlit leida ning poiss-sõbra uuest hundi tättuust. Ma ei saanud sõnagi sekka öelda. # ÜksildusLõikabHinge


Helistasin Skypiga emale Eestisse. Emad ju ikka kuulavad. Ema ütles, et Eestis möllab gripp, mis olevat juba pool rahvastikust maha murdnud, teine pool elavat surmahirmus. Ema kartvat haigestumist ja jäävat seepärast koju seebikat vaatama. Kodus olevat aga see häda, et toit hakkab otsa saama. Ja veel valutavat tal liigesed ja pea. Lõpetasin kõne pärast pikka nimekirja hädadest, mis talv kaasa toob. # ÜksildusLõikabHinge


Õhtul tuli elukaaslane koju. Rääkisin talle, et nägin üht taati pikali maas, kenake hulk kiirabiarste ümber teda elustamas. Kui üürike on inimese elu! Mis juhtub pärast surma, tahtsin teada. Mees ütles, et tema ei taha pärast väsitavat tööpäeva ebameeldivatel ja keerulistel teemadel rääkida. Tema tahtvat hoopis veiniklaasiga diivanil pikutada ja toidutegemise programmi vaadata. # ÜksildusLõikabHinge


Istusin kirikupingis ja kuulan jutlust. Minu kõrval on rida tühje kohti (hmm, kas ma haisen). Pärast teenistust kiirustas kogukond ukse poole. Lambanäoga naine lähenes mulle ja küsis malbel toonil (nii nagu hunt, kel viisakusreeglid selged): Kuidas sul läheb? Kas sa tunned siin kedagi? Mina ütlesin, et läheb kah ja ma ei tunne siin kedagi. Ma palvetan su eest, lausus naine ja läinud oli ka tema.# ÜksildusLõikabHinge


Sisenesin joogatrenni. Tere, kõik see pere! hõiskasin! Mõni üksik urhatas (milline soe vastuvõtt). Asetasin oma oma mati põrandale ja ootasin treeningu algust. Sosistasin kõrvalistuvale naisele, et ma vist jätsin supipoti tulele. Great, tuli vastuseks. Viimaks marssis sisse üks naisisik, kes kurjalt minu matti silmitsema jäi. Viimaks teatas, et tal on minu matiga probleem. Nimelt olevat minu matt tema mati koha peal. Naisisik olevat seda kohta kasutanud juba aastaid (või aastasadu, kui puhtalt välimuse järgi otsustada). Viigu ma oma matt kuhugi mujale. Rõõmuga, laususin ja vedasin mati ruumi teise nurka.# ÜksildusLõikabHinge

Need olid luhtunud katsed inimestega sidet luua. Huvi oli leige, kuid ma ei jätnud jonni. Proovisin edasi:


Saatsin endisele kolleegile sõnumi: saame kohvikus kokku ja räägime elu olulistest asjadest. Täditütardest rääkimine keelatud! Kaks nädalat on möödunud. Raadiovaikus. # ÜksildusLõikabHinge


Käisin lapsevanemate teejoomise hommikul. Kokkutulnud emad vatrasid lastest (mõnel neist elas kodus 4 last!) ning jõulupuhkusest Kariibi mere kruiisilaeval. Mina ütlesin, et neli last on ilmselgelt üleliia, jõulupuhkuse veedan lumises Eestis (White Christmas, ikkagi) ning kruiis on üks jubedamaid asju, mida tean. # ÜksildusLõikabHinge


Kohtasin mänguväljakul tuttavat isa. Asusin agaralt juttu puhuma: Ma ei salli mänguväljakuid, teatasin. Need on tehtud täiskasvanute piinamiseks. Mees pomises ja niheles, kuni saatus ta päästis: ta poeg oli redelilt alla sadanud ja nina veriseks löönud. # ÜksildusLõikabHinge


Tänaval kohtasin tuttavat vanapaari. Ütlesin, et üksildus on üks kohutav asi. Vanapaar noogutas ja naeratas. Jah, me käisime poest ajalehte ostmas, aitäh küsimast. Soovisin neile head lugemist (mis seal muud, kui krimiuudised ja surmakuulutused).# ÜksildusLõikabHinge

Eksperimendi tulemusena pean tõdema, et inimestel polnud huvi sügavamate suhete tekitamise vastu. Jah, ma sain osa meeldivatest jutuajamistest, lõunasöökidest, kohvipausidest ning jalutuskäikudest; veetsin kauneid hetki parkides, mänguväljakutel, poejärjekordades, kuid minu üksildust see laiali ei ajanud.

Ka John Cacioppo, Ameerika psühholoogiaprofessort, nõustub minuga: üksildust ei saa hajutada lihtalt inimeste ühte ruumi paigutamisega. Inimesel on vaja kogukonda, milles koos elatakse ja tegutsetakse: hooldatakse aeda, maalitakse, tõstetakse sangpommi, lüpstakse lehma, mängitakse kaarte. Kogukonda, milles arendatakse vastastikkuseid tähenduslikke suhteid; kus ollakse autentne.

Tahan olla osa säärasest kogukonnast.

Tikkimisring? Miks mitte.