MIS SAAB HOMME? | Heneliis Notton: palun, ärge saatke mind Kanadasse elama, sest maailmalõpu ees oleme me kõik võrdsed
(1)Kirjutan ise ja keegi pole mind selleks survestanud.
Praegu on vist aeg, kus keegi ei saa kliimast rääkimisest üle ega ümber. On neid, kes igavest majanduskasvu oodates noort Gretat kiruvad, teda kliimahüsteeria külvamises süüdistades. Teisalt on neid, kes tunnevadki hüsteeriale lähenemist, sest vaikivale seinale millegi seletamine võib hulluks ajada küll. Võiksin usinalt naasta matemaatika kontrolltööks õppimise juurde ning lasta teadlastel ja poliitikutel töötada, kuid viimased eelistavad teadust eirata. Kui homme pärandab vanem põlvkond maailma meile, noortele, siis milliste katsumustega oleme sunnitud rinda pistma?
Kuigi kliima soojenemine tundub olevat oluline teema just noortele, on nii vanemaid kui ka noori erinevaid – osa unistab plastivabas maailmas maheporgandite kasvatamisest, teised suudavad kuu ajaga märgatava osa Bangladeshi rõivatoodangust oma kappi soetada. Ent nooremal põlvkonnal pole tulevikus võimalik kliimamuutusega kaasnevaid probleeme enam eitada ega eirata. Praegustel võimulolijatel pole kerge lasta käest raskesti välja teenitud elu, millest nad Lääne kapitalismi ülistades kunagi kirglikult unistasid. Siltidega noored jällegi ei oska oma heaoluühiskonda hinnata, kuid vanemate lapsepõlveunistus on täitunud ja selle hävitamine tundub nii mõnelegi neist ajuvaba.
Külluseski tekivad mured
Sündisin maailma, kus Dave Benton ja Tanel Padar olid juba Eurovisioni võitnud ning Eesti Euroopa Liiduga ühinemiseni oli jäänud kaks nappi aastat. Ma ei ole kunagi lötendavate Marati dressidega komisjonipoodi vantsinud, lootuses leida sealt defitsiitseid väljamaa jalanõusid. Mind viidi lapsena Rocca al Mare keskusesse, et sealt kõige lahedamad jalavarjud välja valida. Mul ei põle silmis uhkustunne, kui Eesti kukersiidikaevandustest räägin. Minu unistuste seas pole olnud lõputut banaanivaru poelettidel ega Ameerika teksapükse. Olen materiaalses külluses kasvanud, kuid ometigi jätkub mul muresid. Selles võib julgelt süüdistada praegust infoajastut.
Neile, kes on nõukogude võimu vastu mässates kaupade rohkust igatsenud, tundub minu lapsepõlv täiuslikuna. Nutke või naerge – olete lasknud mul sündida maailma, kus kõik on justkui olemas, ja seda näib olevat piiramatult. Vanemad üritavad heatahtlikult rajada oma lastele maailma, millest nad ise kunagi unistasid. Küllap hakkame viimaks võimuküpsesse ikka jõudes oma järglastele rajama vaimuküllast ja õilsat maailma, mida praegu ise ihkame. Kuid siis on juba hilja, sest nemad valmistuvad juba meile tundmatus ilmas elamiseks. Oma põikpäisuses ei saagi me tulevikumaailmale pihta. Jääb mõistmatuks, et iga järgmine põlvkond seisab silmitsi ajastule omaste muredega.
Homme on hilja
4% SKP-st kliimaneutraalsuse saavutamiseks tundub üüratu summa. Seda ta ongi, kuid kas meil on odavamaid ja lõbusamaid variante? Pole võimalik, rahakukkur kaisus, voodi alla peitu pugeda, imedes maagilisest põrandapraost otsalõpmatut naftat, ja oodata selle kliimahulluse möödumist. Poliitik, kes tunnistab utoopiaks igavese majanduskasvu piiratud ressursside arvelt, ei saa valimistel hääli. Seetõttu otsustab poliiteliit vangerdada majandusliku heaolu ja teaduse vahel. Kuna kliimamurelikke noori on aga protsentuaalselt võrreldes tarbimishimulistega vähem ja eriti varmad valimaskäijad nad pole, ei ole strateegiliselt kasulik kliimamurest jahuda. Probleemid lükatakse homse varna.
Inimesi ootab karm võitlus iseendaga, mis tähendab olulist tarbimise vähendamist. Seda eriti siis, kui majanduse ümberkujundamiseks selleks hetkeks ühtegi olulist sammu tehtud pole. Kliimahoidjatest noortelgi oleks keeruline päevapealt nutitelefonidest, lennureisidest ja plastraamidega prillidest loobuda. Peale selle jäävad põlevkivienergiast lahti öeldes meie kaela protestivad idavirulased, kelle töökoht „äkitselt” kaob. Tulevastel võimulolijatel tuleb välja mõelda, kust me siis oma (selleks ajaks ehk säästlikult toodetud) elektriautodele seda elektrit saame ja kuidas saastavaid ärisid maksustades tagada neile konkurentsivõime maailmaturul. Kõige tipuks – kui 4% sisse ei jäeta teaduse rahastuse tõusu, tuleb kibekiiresti uusi tehnoloogiad leiutama hakata, sest päris kiviaega ei soovi suurimad lillelapsedki naasta.
Bernt Notke „Surmatants”
Armsad Eesti valitsejad, ärge saatke mind Kanadasse elama, sest nagu kirjutas Meelis Friedenthal: „Maailmalõpu ees oleme me kõik võrdsed, nagu näitab Bernt Notke „Surmatants” Tallinnas.”
Viimaks saamegi üleilmastumise põlvkonnana võimaluse suhelda oma sõprade ja vaenlastega üle kogu ilma, sest kliima kontrolli alla saamiseks ei piisa vaid Euroopa tublidusest. Peame kliimapagulasi tervitades veenma veel arenevaid maailmajagusid, et magevesi on kaduv (kui see siis juba otsas pole) ja päikesekiirgus terav, süüdlaslikult omaenda sajanditepikkust majanduslikku ülemvõimu tunnistades. Kui sellele praegu ei mõelda, peame tulevikus ühise eesmärgi poole sammudes lahendama konflikte riikide vahel, kes pingsalt põhjapooluse serval jää sulamist ootavad, et siis sealset gaasi tarbida, kala püüda ja imestada, kuidas Hiina järsku Arktika riikide hulka kuulub. Sellal tuleb sulgeda ka õhku reostavad söekaevandused, kuid alternatiivne gaasitarbimine Venemaa Nord Stream 2 kaudu on samuti riskantne. Riikidevahelise usalduseta selle näotu kliimaprobleemi vastu võidelda ei saa, kuid seegi ei teki üleöö.
Ema-isa, palun jätke poodi minnes minule, oma järeltulijale, mõeldes see kilekott ostmata. Praegusel ajal ei ole kirju kilekott enam kihvt aksessuaar. Pahane lugeja, palun astu tagasi kaitsepositsioonilt ja püüa kasvõi teaduse abiga minu seisukohta mõista. Poliitikud, palun ärge jätke lahkudes meile segamini kabinetti hunniku tegemata töö ja tolmurullidega. Tulevased noored, tuletage mulle mu enda sõnu meelde, kui olen juba vana ja kõik soovitu elus saavutanud.
