Leninliku lipu all Foto: Ester Vaitmaa

Gabriel ei teadnud vastust, sest seikleval priiuse rüütlil olid lahti nii mõnedki teed ja rajad. Ja ega tal polnuks ka midagi targemat vastata siiski, kui Agnes küsinuks: „Mis saab meie armsast Liivimaast?"

Gabriel ei teadnud, kas peab vastu Liivimaa ordu oma liitlastega või saavad võitu hoopis venelased.

Ennustamine on tänamatu tegevus. Aga tegeleme sellega ikkagi. Kui ennustus tugineb vähemalt meie endi arvates tõsikindlatel faktidel, siis nimetame seda plaaniks.

Isiklikul tasandil rohkem planeerime, kui ennustame. Sageli läheb aga seegi nihu. Kaalust mahavõtmise plaan ebaõnnestub, ilusa kodu unistus paistab esmalt küll täituvat, kuid siis tulevad lahkarvamised ja unistuste asemel ootavad ees lahutus ning vaidlused laste hooldusõiguse üle...

Miks on nii, et kuigi tundume ratsionaalsed ja tegutseme plaanipäraselt, ei kulge siiski kõik nii, nagu loodame?

Goethe on selle üle mõtisklenud umbes nii. Inimene on loomult nõrk. Ta pigem ei õpi vigadest, ei muutu paremaks. Kui aga persooni tasandil on nii, siis miks eeldame, et inimkond üldiselt areneb, muutub targemaks ja ettevaatavamaks.

Goethe muidugi ei teadnud, et meie geenid on suures osad samad mis kiviaja inimesel ja kui pikk on olnud aeg, kus suuri muutusi polnud vaja teha.

Inimese elukäigul ja inimühiskonna keerdkäigul on palju sarnast. Koosneb ju viimane paljudest esimestest, kellel kõigil on erinevad vaated, nägemused, soovid.

Globaalne haiguslugu

Tuleb meelde üks auväärt endine linnapea, kes vanas eas tunnistas, et aega jääb üha vähemaks, kogu aeg on kiire. Ta arvas, et sama on ka maailmaga, sellelgi kaob vananedes aeg käest, pudeneb sõrmede vahelt.

Kui sa suitsetad nagu korsten, siis tead küll, et sinu suitsupakile on kirjutatud, et sellega suureneb vähki haigestumise risk. Kuid hakkad köhima, siis see võib olla tavaline külmetus. Seda ei pruugi esialgu tähelegi panna. Kui köhid kauem ja kopsus on valu, siis see paneb juba muretsema. Kui nüüd arst vähi on diagnoosinud, on paanika või masendus majas. Siis astutakse seni võimatuks osutunud samme tervise parendamise suunas.

Ja ausalt öelda on sulle ükspuha, kas see haigus tuli suitsetamisest või oli tegu paratamatusega. Mitte kõik suitsetajad ei jää kopsuvähki ja mitte kõik vähihaiged ei ole suitsetajad.

Me ei tea, kas inimtsivilisatsioon on praegu parimates aastates, vananev või hoopis raugaealine.

Tunneme end siiski hästi ja elujõus olevat. Hormoonid veel möllavad ja teotahet on piisavalt.

Aga meile on pandud diagnoos...

Paratamatult peame matiundilikult teadvustama: "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub".

Kliimamuutus on kui köha suitsetajale. Arstide soovitatud hirmutavad reklaamid suitsupakkidel ärritavad, aga suurt tegutsema veel ei pane.

Kuid suured peavad olema meid tabanud keskkonnamuutused, et hakkame seda isiklikult võtma?

See on sama, mis küsida, kui kaugel või lähedal peab olema sõda, et seda pelgama hakkame? Kõik on suhteline ja muutuv. Me võime küll vaielda selle üle, kas kliimamuutus on inimtegevuse põhjustatud, kuid et protsess toimub, seda on juba raske vaidlustada.

Kui teeks poolgi rehkendust

Kui teeks poolgi rehkendust või meie vähikahtlusega patsiendi võrdluses, tõmbaks poole vähem sigarette.

Üldsuse surve all toetab ka Eesti põhimõtteliselt pikaajalisi kliimaneutraalsuse eesmärke, et saavutada see aastaks 2050.

Eesmärk maksab kujutlematud 17 miljardit, mis nõuab järgmisel kümnendil umbes 4% SKP, ehk poole enam kui kaitsekulutused.

Kui hakkame reaalseid samme astuma, siis ilmselt plaanid kuhtuvad. Kliimaneutraalsus kuivab kokku nagu pensionitõusu lubadused. Ja seda suures osas sõltumata, mis parteid võimul on.

Näidet pole kaugelt otsida. Tükk aega tagasi seadsime eesmärgiks, et aastaks 2020 läheb jäätmetest 50% taaskasutusse, praegu on see ligi 30 %. Aastatepikkune töö selles suunas on takerdunud ärihuvide ja leige suhtumise taha.

See on aga praht, mis meil endil silme all konteineritesse koguneb. Kliimaprobleemidest märksa kodusem, lähedasem ja nähtavam.

Nagu kommunismi ehitamine

Minu kliimamuutuste võrdlus veel diagnoosimata vähihaigusega ei olnud tegelikult asjakohane. Haigust annab veel ennetada, diagnoos võib olla vale... tegelikult on tegu paratamatu protsessiga, nagu vananemine. Võime seda tõsiasja esialgu ignoreerida, võime tervislike eluviisidega pidurdada ja võime valmistuda väärikaks lõpuks.

Siiski ei alahindaks tervislike eluviiside mõju, ehk inimkonna katset planeedi hukku oluliselt edasi lükata. Mõnikord ja teatud olukordades oleme olnud suutelised mõtteviisi oluliselt muutma.

Henry Kissinger oma raamatus „Maailmakord" analüüsib esmalt Euroopa ja seejärel kogu maailma seni üsna edukat projekti - hoida jõudude tasakaalu kaudu ära tuumasõda. Oleme seda õppinud Viini kongressist alates. Olnud vahel edukad ja siis maailmasõdadega ebaõnnestunud, kuid end taas kokku võtnud.

Keskkonnateadlikkuse kasvatamine on aga keerulisem kui tuumasõja vältimine või laulev revolutsioon.

See on natuke nagu kommunismi ehitamine. Teoorias ilus, praktikas aga taas ja taas läbi kukkunud. Kommunismi uurija Richard Pipes võttis selle kokku ühe lausega: „Kommunism sai lüüa oma võimetuse tõttu ümber kujundada inimloomust."

Oleme taas Goethe juures tagasi. Meid ootab ees suur väljakutse muuta ellujäämise nimel inimloomust.

Kommunismi ja sotsialismi idee tärkas ja kasvas ühiskonna üha suurema kihistumise tingimustes. Praktika näitas kiire, revolutsioonilise muutuse äpardumist. Tegelikult oleme aga samm-sammult liikunud õiglasema ühiskonna suunas.

Äsjased majanduspreemia nobelistid sammuvad tegelikult sama teed, mida sajanditagused sotsiaaldemokraadid. Globaalse vaesuse leevendamiseks jagasid nad sageli keerulised probleemid väiksemateks ja hallatavamateks algosakesteks, mida siis eksperimentaalselt lahendasid.

Prooviks esiti pooltgi rehkendust.