MIS SAAB HOMME? | Kati Murutar ja Robert Borodin: valikut pole ei ükssarvikutel ega vanameestel – mitukümmend aastat on veel elada
Olenemata sellest, kas oled eilsesse klammerdunud nostalgik või homset kujustav visionäär - kui uuel päeval ärkad, siis järelikult oled elus. Kuniks elu, seni on kõik võimalik. Olenevalt sellest, kui jõulised on su valikud ja vägi, räägid kaasa selles, kas sinu pere ja riik ning planeet kestab. Mida kindlam oled, et sul on oluline koht päikese all, seda enam kuulavad ja järgivad sind ka teised.
Paraku on homme veel enam ülearuseid inimesi kui täna.
Sama kiiresti kui kasvab inimkonna arvukus, võtavad masinad ametid üle ning pealekasvavad põlvkonnad leiutavad lõpeks sellisedki masinad, mis leiutavad masinad, mis leiutavad... Ja täna parimas eas ja elujõus inimesed vanuses 40-70 jäävad toiduraiskajateks, kellel pole kardetavasti juba ülehomme muuga panustada kui voolida-maalida ning puhata ja mängida.
Need protsessid on pöördumatud. Kohutavalt põnevad. Õudselt huvitavad - kui me nende hirmus vägevateks kujunemise eel just maailma lõppu ei põhjusta. Seni otsime tegevust.
Mängulised nullide lennutajad
Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik" on täiuslik õpik, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Rain Rannu meeskond viis selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on temalgi tuline kiire, sest iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid vahetuvad üha lühemate perioodide tagant - kusjuures paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida pikemaks venib eluiga.
Mängulised nullide lennutajad samastuvad sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud, pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?
Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt ka üksteist üle parda - ses virtuaal-itipluti-maailmas pole probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga pitšima tuled - olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom, wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga...
Oma enese loodud maailmast maha jäävad Tõnud ei kurvasta, kui Õied - globaalselt hääldades Oijeed - üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja valgustatud - kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis lennus, kui kuulid on koos - kes siis kanepi võluvõimust kuulnud ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks nädalateks kõrgendada.
30-aastased pooljumalad
40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad 30-aastaseid nagu pooljumalaid - olgu müügis Mindvalley spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid - ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha võimendab küsimust: mis meist saab?
Vanade mustritega jurist ega artist ei taha ega jaksa olla - üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad sellest trügimisest välja aitama!
Aina järgmised 50+ kenad inimesed, eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi siia planeedile ära mahtuda.
60 ja 70+ inimene võib ju teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi omandada. Mis seal siis keerulist - kõik terminid ja pooled tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa lennata. Teoreetiliselt.
Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid, majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad - kõik loodavad võlusõnale „käsitöö". On omavahel ring-teeninduses ja lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna enam ei tööta.
Mis siis ikka, otsustavad nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks „tarkadeks", kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam keegi ei vaja.
Püüame elada naturaalsetel muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain sõidab põllule juhita, puldiga - ja iga töö jaoks on masin, mis inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm teab, mis on lüpsirobot...
Aga kui ei taha?
Kontserdid ja etendused kolivad internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijatel on piiritult pappi ja... Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri lihtsalt enne 30-aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis „rehab"-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!
Oleme ära proovinud projektipõhise lühi-illusioonide ajastu, järelmaksuga projekte kirjutades kalleid laene võtnud ning müüme nüüd nende tasumiseks oma kinnisvara - enne kui toimub lõplik brexit. Vot selline exit.
Loodame ehk oma 20+ lastele, kes piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata ja mängida - ratsutame-seilame-mediteerime... See õnnestub, kui noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika! Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.
Et Taavi Rõivasel oleks millegagi lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda.
Tuleb ikka ise pingutada
Uue ajastu tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev salakeel ja õielt õiele lendlemine - igaühele meist ei pruugi tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.
„Ükssarvik" on mu vanima poja ja tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle päeva või iga päev mõnd järgmist starti upitada. Mitmed tema sõbrad on end juba piiramatute nullide galaktikasse appinud.
Valgusrüütliga koos filosofeerides - mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv kvaliteetaeg! - tiksub ema ja isagi kõrvade vahel end üha appdeitiv digi-sõnaraamat. Juba saame kõigist terminitest ja nende kantavast vibratsioonist aru... Ent paari nädala pärast, kui poeg jälle Madre kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast paarist, on taas kõik uus - nii sõnavara kui selle tiivul lendav uus ja uus startup.
Täname võimaluse eest õppida, noortele üldinimlikku „platvormi" tagada, erinevate muinasjuttude „paradigmad" ühendada ja koos nendega „shiftida", loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks kaaslasteks.
Vaadake Unicorni - see on kindel pärl sarjast „must see" - ehk aitab unicorpsina teki alla peitu pugemist edasi lükata... On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub, kui miski pole enam endine.
Hakkame uuteks hipideks. Vabatahtlikeks. Kosmosemuttideks. Fossiil-juutuuberiteks ja matroon-influentseriteks. Idee-idud ju needki.
Eurodirektiivide tabamatu lummus
Samal ajal peavad meie seast need vägised, kelle oleme parlamenti valinud ja rahvast juhtima volinud, suhtuma rahvusriigisse kui eluterve talupojamõistuse najal toimivasse majandusettevõttesse. Eesti eripära on, et niipea kui võimule saad, tapab sind sõnavabadus. Mis saab homme - seda loeme eurodirektiividest.
Meil ei ole mingitki võimalust midagigi tõeliselt Eesti-suunalist planeerida. Taas iseseisvudes raiskasime iseenese „tarkusest" ära võimaluse kosuda Islandiga võrreldavalt arukaks ja terviklikuks väikeriigiks. Nüüd oleme kohitsevate direktiivide rägastikus õpitud abituse ja orjameelega kinni.
Eesti võiks olla Tuulepealne maa, kus ruulib tuuleenergia ning sekundeerivad hüdro- ja päkeseenergia. Fossiilsed kaevurid peaksid maa alt välja ronides pärast ümberõpet saama tööle päikesepaneele valmistavatesse uutesse tehastesse.
Eesti võiks samas olla maavarade maa - tänapäeva metallide kaevandustest on ainult piimakombinaadi suurune ehitis maa peal. See ei ole sama, mis kivisöe sonkimine, kus jutt käib arututest miljarditest kuupmeetritest. Eesti võiks olla IT maa, kui meie maksusüsteem võimaldaks Transferwise ja Skype-laadsetel fenomenidel siin olla. Aga...
Jääbki vaid maaelu
Kui Eesti rahvas on tõesti arengule vastu, siis jääbki meie väljavaateks ainult maaelu arendamine. Maaelu turismina kaasa arvatud. Selle täielik soodustamine.
On tunne, et see viimane ongi ainus, mis meid homme toidab-katab. Meie olime sel ajal veel Nõukogude okupatsiooni käes, kui nemad seal Läänes hakkasid loodust hindama. Tegid reeglid - ja neid saab kasutada uute EUga liitujate peal. Mis siis ikka, kasutagem kasvõi seegi uus-ahistus enda kasuks ära. Olgem reservaat, aga EU poolt kinni makstud.
Toda kinnimaksmist peab veel ja veel nõudma. Meiegi kodust on 10 hektarit Natura 2000 ala. Euroliidust tulnud ilmutus ja nii meie hobustele kui naabrimehe veistele arusaamatu, kellele see kasulik on. Miks ei ole meie hobukoplis mingeid turiste ega puhkajaid vaatlemas meie Natura 2000?
Exit pole võimalik. Järelikult EU-lt peab küsima dotatsioone: hoiame teile puutumatut loodust - aga makske siis selle eest kuninglikult. Ei maksta aga enam põllumeestelegi - mis me siin puutumata looduse doteerimisest räägime.
Vast oma ülitihedast tsivilisatsioonist väsinud jaapanlased maksaksid...
Nii hollandlastele kui hiinlastele saaks pakkuda loodus- ja traditsioonilise elulaadi turismi ja taastusravi. Kui ilmad ja aastaaegade vaheldumine vähegi lubaksid.
Väike ja ilus katsepolügoon
Erinevate koolkondade rahata jagamise ja krüptorahvas aina proovib väikest ja ilusat Eestit katsepolügoonina pruukida. Kaheldava ja vahelduva eduga.
Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa oma meeskonnaga on Vanamehe kultusfilmi punudes 2 aastat 24/7 lima liigutades loonud juba eos kultuslikuks kujunenud šedöövri. Multikas oma naturalistliku-sümbolistliku absurdihuumoriga kinnitab taas: kui Asjad on õhus, püütakse nad siit-nurgast-ja-sealt-nurgast-keskpõrandale-kokku apokalüpsikusse - ja hea saab.
Filmhaaval täiustub tervikpilt, mis pusletükk-haaval püüab kindlaks teha, kes oleme, kust tuleme, mis edasi saab. Nii Ükssarviku startup-stripp, jagamise-doki gluteeniküllane kurblugu kui vanamehe plastiliinist-rögast-lagast-vanarauast koosnev Lugu on otsekui legend pimedatest, kes kõik üht ja sama elevanti kirjeldasid. Kellel saba, kellel lont - ikka sama vant.
Meie rahvuskehand on läbi tulnud orja- ja nõukaaegadest ning uue hea ilma filmid - nii võimsad, nagu polekski Eesti omad - kirjeldavad meie ühist rakutasandilist kreeni. Oleme lõksus oma vanarauahunnikus, mida samavõrd kardame kui ülistame.
Kui näiteks legendaarse Nopri talumeierei truudus oma 7* piimale on oma järjepidevuses kaunis ja õilis, on sitane tants üheainsama lehma ümber veenvalt kleepuv ja haisev metafoor.
Piim on vastutus samavõrd kui lehma, ka hambutu-kohatu kogukonna ees. Nagu seriaalis "Naabriplika" pole seriaalist "ENSV" saabunutel kusagile (välja)pääsu. Jamavad oma vanaraua-väärsete traktorite-kaubikutega „puujumalat paluda", kuni too orgasmi ja seejärel küttepuudeks saab.
Hambutu värk
Eestlastele assotsieerub see puuõõne-koin mõistagi papa Mangiga. Rahvusvaheline publik saab ka lisa-pikantsita aru, mis hambutu värk on see kõik.
Nagu ka spiritiri-festivalid, kuhu kogunenud „karvased" gastrollivad ka Ükssarviku ja Jagamise burning-manidel ja Mustamägedel.
Igaühest ei saa startupitajat. Keegid-kuidagi-kusagil peavad liini-kontori-töö tegijad vabal ajal ju ometi olema. Kuni masinad on needki viimsed ametid-mannetukesed üle võtnud.
Selle eest hoolitseb mängeldes, aga vääramatu jõuna noorim generatsioon. Kui nad kogu suveks vanaisa juurde valatakse ja hääbuva küla viimne põssa nende nutiplutid nahka paneb, hakkavad nemad leiutama. Ühenduses Algallikaga kõigi ja kõigega üks olema hakkavad. Ja vastutuse võtavad.
Veenvamalt kui Kruudid-Imelised, sest need jõnglased on siin ja praegu ja päriselt. Persseid on neis meie aja lugudes palju. Väga palju. Meist igaühe oma valik, kes laseb Terminaatoritel end hiid-karu sisikonnast välja peeretada, kes jääb seedekulglasse uhkes üksinduses mediteerima. Kaks aastat röga rullimist millimeeter-haaval mööda higi ja sitta... Oojaa...
Uue kuldvillaku ootuses
Mis edasi saab?
Jagaja andis alla ja loobus. Ükssarviku-generatsioon ja korrus veeretab üha uusi starte nende nulliderikkuses appi. Tagurpidi kentauri - peadpidi lehma pees peremehe - järjekordne lauda viin viib päris kindlasti plahvatuseni.
Purjus punik ja suvise mõistuse-südametunnistuse rollis laste linna-lahkumine kuidagi teisiti kui suure pauguga lõppeda ei sa..
Eks kogukond lüpsab seni väikese leiduri loodud masinaga kukke-põssat-üksteist, kuni järgmisel põlvkonnal on uus kuldvillak. Kuni ka selle udar plahvatab, sest lüpsjatel käib juba järgmise leveli tants ja tagaajamine.
Meie põlvkond balansseerib nostalgia ja unistuste vahel. Küll sai tehtud. Küll tahaks teha. Oleks mul vaid Lehm Püha lehm. Kuldvillak. Nandi.
Aga piim on vastutus. Seda teavad nii päris põrunud piimavana kui poolpõrunud vanamees.
Seda teab nii nutitelefoniga juhitava suurlauda avanud puhtaima piima 7* talumeierei kui paari looma pidaja.
Põllumajandusega on aga paraku nii, et me ei konkureeri iialgi euroopa 100-aastaste firmade ja turgudega oma kuradi kartuli ja kaaliga. Pole 100 aasta jooksul kogutud kapitali, nagu teistel. Rääkimata sajanditest, mil Holland, Inglismaa, Hispaania, Prantsusmaa jne koloniseerisid poolt maailma ja tõid raha koju.
Eesti OÜ
Meile saab tulla sisse ainult väliskapital. Eesti OÜ nime alla.
Praegu on ülim aeg moodustada riiklik fond, mis investeerib startuppidesse. Riigil on võimalus olla Ingel-investor. Riik teeniks raha oma rahvale. Praegu koorivad viimast oma 600 tuhande valija pealt. Absurd.
Eestis on 600 tuhat valijat...
See on suvalise väikelinna mastaap maailmas.
Aga meil on riigiaparaat ja riigifirma töötajaid peaaegu 200 000! Lõpetaks selle jama. Meil on vaja juhatus ja nõukogu - ja paarikümne suurema maailma firma aktsiad ning siis oleksid dividendidest meie kulud kaetud.
Inimesed aga saavad jõuka riigi foonil ilma hirmuta otsustada, kas tahavad Nopri talumeierei 7* rahva kombel isaisade maale haritud-teadlikul-tegusal tasemel truu olla või kannapöörde teha, uue ameti valida ja täiesti uuele rajale asuda. See on lubatud. Täpsemalt - keset elu uue elukutse ja suuna valimine on väga õige ja hea, sest homme pole me need, kes olime eile. Kes siis Viimset Reliikviat ei teaks...
