Wolti kuller Foto: Wolt

Tulevikutöö tundub olevat midagi ilusat ja vaba – kellele tähendab see töötamist kohvikus või rannas, paindlikku juhtimismudelit või standardse ametijuhendi puudumist. Kindlasti on see läbi imbunud tehnoloogiast ja ei tunne riigipiire.

Tulevikutöö ei olegi tulevik, see on olevik – juba täna ja praegu olemas. On digitaalsed platvormid Uber ja Wolt, GoWorkaBit ja teised, aga selle üllatavamad tulemid on tulevikus.

Platvorm viib kiirelt ja lihtsalt kokku teenusepakkuja ja vajaja. Platvormide kaudu tehakse programmeerimist, projektijuhtimist, analüütikat jm erialaseid töid. Samas pakutakse platvormide kaudu igapäevaseid teenuseid – lihtne ja mugav on tellida taksot või toitu. Eurofoundi uuringu järgi on teada, et platvormi kaudu töötavad mehed domineerivad tarkvaraarenduses ja transpordis, naised koristavad ja pakuvad iluteenuseid. Ühtlasi hägustub platvormitöös töötamise ja mittetöötamise piir, sest tööaeg ja koormus on igaühe enda valida.

Üllatus – elektriratas?

Paar kuud tagasi ei olnud meil tänavatel hordide kaupa elektritõukerattaid. Ühtäkki nad ilmusid ja siis imestati, mis liiklusvahendid need õigupoolest on ja kus sõita tohivad. Elektritõukerataste tulek ei saanud olla üllatus, Euroopa linnad olid neist ammu tulvil. Sarnane olukord on tulevikutööga – platvormitöö kiire levik on teada, kas ja millal sellest saab peavool, seda täpselt ette näha ei osata.

Digitehnoloogia loob uut tüüpi ärimudeleid ja võimalusi, mille kaudu saab töötada nii, et sellest jälge maha ei jäägi. Näiteks võib globaalse platvormi kaudu teha tõlketööd üle maailma, konkreetset tööandjat ei ole, tasu tuleb TransferWise’i lahenduse kaudu. Niisiis, tööandja asemel on tööd vahendav elektrooniline platvorm, mida ei huvita ei tööaeg, töötingimused ja sageli ka tööjõumaksed. Vastutus on inimesel endal.

Kes kindlustab tervise?

Mis on need tulemid, mis võib-olla polegi nii väga positiivsed? Tulevikutööga kaasnev võib tähendada tööandja kadumist ja koos sellega täiesti uut olukorda sotsiaalse kaitse vaatest. Teada on, et 7% elanikel ei ole ravikindlustust ja osaliselt on selle taga juba platvormitöö. Peale ravikindlustuse puudumise ei kogu need inimesed pensioniõigusi ühessegi kohustuslikku sambasse.

Mitmes riigis eeldab klassikaline sotsiaalkaitse tähtajatut töösuhet, täisajaga töötamist või lausa ühes sektoris püsimist. Eesti sotsiaalkaitse on modernsem ja paindlikum – tööaeg ei mängi rolli ja igasugune tööleping läheb arvesse. Kuid ikkagi muutub olukord tööturul nii kiiresti, et sotsiaalkaitse kipub maha jääma. Ikka eeldatakse, et peab olema vähemalt tööandja või on inimene ettevõtja. Platvormi kaudu töötajal ei ole tööandjat ja ta ei pruugi olla ka ettevõtja.

Seda uut reaalsust võib praegu õndsalt ignoreerida, ravikindlustuse puudumine teeb vaid natuke muret. Kuid ühel hetkel on globaalse töötamise või platvormi kaudu töötamise korral küsimus sotsiaalsest kaitsest kriitiline, sest kindlustuskaitsega hõlmatute arv väheneb ning sissemaksed pensionisüsteemi vähenevad. Kõrvalepõikena, ilmselt ei ole üksi riik ehitanud oma pensionisüsteemi eeldades globaalset tööturgu. Digi- või muud nomaadi võib ühel hetkel tabada valus tõdemus, et tal ei ole kuskilt saada pensioni, sest mitte nii pikad töötamised eri riikides ei anna seal õigust pensionile. Euroopa Liit kui ühine tööturg siiski arvestab mitmes riigis töötamisega ja liidu piires töötatud aega arvestavad pensioniõiguste andmisel kõik ühenduse riigid.

Odav, lihtne ja kaitseta

On räägitud ja analüüsitud, millised tööd kaovad automatiseerimisega ära ja milliseid oskusi nõudvaid töid on asemele oodata. Tuleb aru anda, et kõik tööd tulevikus ei ole kõrge lisandväärtusega, kõrge palga ja kaasnevate sotsiaalsete garantiidega. Platvormi kaudu töötavate inimeste töö võib olla lihtne, odav ja kaitseta.

Tõukerattad hakkavad tänaval silma, uut moodi töötajad aga mitte nii väga. Taksojuhte ja toidukullereid veel näeb, aga platvormi kaudu töötavat programmeerijat, projektijuhti või disainerit niimoodi ära ei tunne. Platvormid nagu nt Xolo ja Kergettevõtlus teevad iseseisvalt töötamise lihtsaks, kandes hoolt raamatupidamise ja kogu bürokraatia eest. Loodetavasti mõtlevad nad oma vanaduspõlve peale ja see saab olema kindlustatud, aga kas riiklik pension on osa sellest plaanist, selles ei saa kindel olla.

Tulevikutöö on pensionidebatis käsitlemata nurk. I sammas kuivab kokku mitte üksnes tööealiste inimeste järjest kahaneva arvu tõttu, vaid ka seetõttu, et suurenev arv iseendale tööd andvaid inimesi saavad valida, kui palju maksta sotsiaalmaksu, kas seda üldse teha või palju saada tulu dividendidena. Arvud näitavad, et endale tööandjad ei kipu väga palju sotsiaalmaksu maksma. Kui sotsiaalmaksuerosioon sedakaudu suureks läheb, puudutab see märgatavalt nii praeguseid kui ka tuleviku pensione.

Need, kes mängivad tulevikus kaardile, et I samba pensionist äraelamiseks piisab, teevad seda loodetavasti teadlikuna sellest, mis tööturul toimumas on. Mis saab aga nendest inimestest, kes ei kogu mingit pensioni, sest nende töötamine on liiga teistsugune, et mahtuda praegusesse sotsiaalkindlustusse.