Illustratsioon: Shutterstock/EPL

Ma ei tea head „futuristi” vastandsõna, utopist-düstopist tundub keeleliselt kraad kangem võrdlus, aga ma vist olen üks mittefuturist küll.

Riigikogu infotunnis räägiti ühel päeval „kvantum”-arvutitest (mis iganes need ka on) ja sellest, kuidas IT-riigile kohe-kohe taevas pähe kukub. Kui Google’i uudise pealkirjast edasi lugeda (või IBM-i vastulauset), selgub, et kvantarvuti suudeti panna tegema midagi täiesti kasutut. Veaparandusest (olukorrast, kus saame kvantarvuti vastuseid üldse uskuda) ja veel enam Shori algoritmi töölepanekust (mis tõepoolest ohustaks meie algteguritepõhist krüptograafiat) on asi nii kaugel, kui olla saab. Ma arvan, et nagu mina ja mu isa enne mind lugesime kooliõpikust, et kümne aasta pärast hakkab pistikupesast termotuumavoolu pritsima, saab minu tütar lugeda arvukate tehnoloogiaajakirjanike nõuandeid peita oma tütre ID-kaart, sest kohe-kohe...

Helistage mulle, kui isesõitvad autod hakkavad talvises Moskvas pakkuma taksoteenust, mis on efektiivsem kui kuus 800 eurot teeniv Anatoli. Seda, et mu praegu 29-aastased silmad jõuavad näha kv24.ee-s Marsi kinnisvara hindu, ma isegi ei looda. Ilmselt ka 2070. aastal on sealne väljavaade endiselt „peatne surm külma, kiirituse ja 40-minutilise latentsusega internetiühenduse käes”. Vähemalt seal on Tesla rotster, on ju? Ärme üldse seda „aga Kuul käidi viimati 50 aastat tagasi” konservi avamegi.


„Varsti” tuleb kõigile maksta kodanikupalka – ilmselt selleks, et kõik asjad maksaksid poes vähemalt kodanikuhinda. Sest tuleb tehisintellekt, mis hakkab Amazoni ladudes ise tõstukeid juhtima, nii et tõstukijuhid peavad nüüd oma vaba ajaga midagi mõistlikku peale hakkama.

Praeguste uudiste tehisintellekt on enamasti neuraalvõrk („hiiglaslik Exceli tabel”), mida tavalised mitte-kvantarvutid koostavad miljardite sorteeritud sisendite põhjal tuhat protsessori tööaastat. Ja siis hakkab lahter C581 ütlema, et valge piksel (ruut) paremal all nurgas suurendab tõenäosust, et pildil on lammas, 0,0017%. Kui kuulsa maali valge piksli ümbert täpselt õiged pikslid teist värvi värvida, on algoritm 99,4% kindel, et pildil on Vene tuumaallveelaev Dmitri Donskoi.

Ma ei saa aru, kuidas isegi tarkuse poolest kuulsad inimesed nagu Stephen Hawking ja Elon Musk said/saavad kuulutada, et see programmeerimisvõte lõikab iseseisvalt läbi oma labori trellid ja hakkab inimesi Maatriksisse karjatama. Isegi kui palju selliseid „intellekte” kokku panna, on tegu lihtsalt peene raamatukoguga.

Kelle huvi on (peale internetireklaami- ja telekomifirmade) 5G ja anda igale lambipirnile oma IP-aadress (IoT, asjade internet)? Isegi igas-metsas-tasuta-Wi-Fi-rahvas eestlased oleksid sigarahul, kui saaksid oma maakodus 9-krooni-päev-WAP-ühendusest kiirema 3G-gi kätte.

Kelle huvi on (peale internetireklaami- ja telekomifirmade) 5G ja anda igale lambipirnile oma IP-aadress?

Kindlasti on selliste lootuste ja hirmude kütmises osalt süüdi meedia. Gell-Manni amneesiaefekt on see, kui ajalehe üht lehekülge lugedes saad lugeja ja eksperdina aru, et ajakirjanik ei tea mitte midagi aiandusest ega materjalikeemiast ja ajab täielikku jama, aga siis järgmisel lehel võtad puhta kullana tema kolleegi analüüsi Liibüa diktaatori kukutamise mõistlikkusest. Teisalt ei saa süüdistada ajakirjanikku, et ta ülispetsialiseerunud maailmas midagi muud peale hästi kirjutamise ei oskagi. On ju väga hea, kui ta hästi kirjutabki. Ilma naljata.

Mõne palju räägitud ennustuse jaoks jagub mul umbusku, teised jälle tunduvad vähemalt tõenäolisemad, sest tegu on juba käivate protsesside tuleviku kujutamisega. Varasema peadpööritava edu, Kuul käimise jms tõi meile inimkond, mis kolmekordistas ennast kahelt miljardilt kuuele 72 aastaga, 1927–1999 (kusjuures selline ebameeldivus nagu teine maailmasõda neid suurt ei seganud). Nüüd järsku oodatakse veelgi rohkemat põlvkondadelt, kes peavad (vähemalt viisakas oleks) lõviosa ajast pühendama vanurite hooldusele ega suuda oma arvukust isegi 2088. aastaks üle 11 miljardi paisutada.

Ma ei arva, et suuri avastusi teha on lihtne, aga olgem ausad, 1927. aastal oli madalal rippuvaid õunu rohkem kui 2017. aastal.

Ma ei arva, et suuri avastusi teha on lihtne (ma ise ei tee kindlasti kunagi ühtegi), aga olgem ausad, 1927. aastal oli madalal rippuvaid õunu ikka kõvasti rohkem kui 2017. aastal. Ja see, et meil on teoreetiliselt kasutada 1,8333... Einsteini 1 asemel, ei lohuta eriti. Mul ei tule pähe keisreid-kuningaid, kellele endale ja tema lapsele oleks antud liignimi Suur. Samamoodi ei pea niigi heale ajastule järgnema hea või veel parem. Kunagi saab 8% aastast kasvu otsa.

Hiinlaste jälgimisühiskonda ja kollektivistlikku vaimupimedust ühest otsast naerdakse, aga nagu isegi avalikkus juba teab, siis seal pole geenitehnoloogilised katsed probleem. Seal pole probleem reaalajas tuvastada miljardi inimese nägusid (kus need on, mis kell ja mis nägudega koos?). „Talsingi tunnel? Homme lööme kopa maasse.” Kas maksab imestada, kui nende mittevaba ühiskond on varsti igas mõttes võimekam kui meie oma? Praegu võivad läänlased end oma eetikakomisjonide ja kaalutlustega, kas CRISPR-Cas9 on ikka kristlik ja moraalne, looduse krooniks pidada, aga kauaks veel?

Ma ei taha kuidagi alavääristada seda, et (varsti kõik?) maailma noored saavad odavlendudega reisida ja taskusuuruses superarvutiga täpselt ühesuguseid fotosid teha, aga minu arust võtab see hästi kokku meie põlvkonna suhteliselt plassi oleviku ja tuleviku. Mugav ja igav. Keegi ei käi Kuul, aga eriti keegi ei nälgi kah.

Autoril puuduvad igasugused isiklikud kokkupuuted kvantarvutite, neuraalvõrkude, makromajanduse, Hiina ja/või isesõitvate autodega.