MIS SAAB HOMME? | Madli Zobel: saagu meestest pealegi pehmod. Selliseid sõtta ei võeta, nii et sõdu ei tulegi
„Sa oled oma mineviku mõtete summa,” ütleb Earl Nightingale oma raamatus „Hoiak”. „Ka tulevikus.” Tulevikus oleme praeguste mõtete summa. Praegu on olevik, mineviku mõtete summa.
Oli minevik, kui valitses tasakaalulaadne toode. Meestel olid meeste tööd, naistel naiste tööd. Kõik teadsid oma rolli ja kõigil oli koht. Võrdsust oli muidugi vähe ja vabadusest polnud juttugi, kuid üldjoontes kõik toimis. Inimsugu sai jätkatud. Elu oli karm, ent ebaõiglane.
Hullemaks saab alati minna. Nii ka siis. Mehed pidid sõtta minema ja ellujäämiseks tuli kellelgi mehe tööd ära teha. Tegid naised, tegid lapsed. Pidi tegema. Hein ise heinamaalt koju ei tule, vili põllult, küttepuud metsast ega kalad merest samuti mitte. Tasakaalulaadne toode oli kreenis. Ei, mitte matriarhaadi poole. Ikka oli patriarhaat ja mehed ütlesid, kuidas on. Naised kuulasid, kui aega oli. Aga ega sel tähtsust polnud. Neist olenes ellujäämine. Sest kõik mehed ei tulnud tagasi. Ja mitte kõik, kes tagasi tulid, polnud enam samad mehed.
Prahilaadne saadus
Tütar oli – ja on samasuguse korraldusega kultuuriruumides siiani – pooleldi prahilaadne saadus. Rahvaluules kandub meieni argipäev: järjekordset lisasuud ei jaksatud toita, tema viidi jõkke. Ega’s tütar kohta saanud, see jäi pojale. Tütar oli lisakohustus, mis tuli mehele panna. Poeg muutus järjest kallimaks varanduseks. Naisenergia ei saa sinna midagi parata, et armastab meesenergiat. Mehe puudumise korral saab seda kompenseerida poja armastamisega. Poeg oli see, keda armastati. Poeg oli see, kelle peale loodeti. Pojakest hoiti. Juba oli harjumuseks saanud, et ise tuleb kõik ära teha. Paradoksaalsel kombel. Tütred omandasid sama paradigma. On’s veel võimalusi?
Ja seal me nüüd olemegi. Praegune on mineviku mõtete summa.
Naised hakkasid rooli keerama. Kippusid raketi peale ja lennukisse. Ülikoolist läksid arstideks, juristideks, õpetajateks. Teadlasteks, riigikokku, juhtima. Naistest said peaprokurörid, peaministrid, presidendid.
Samasse paradigmasse, kus olid tema ema ja õde. Naised tegid kõik ise ära. Mees proovis leida endale kohta süsteemis, kus tal oli pojakese roll. Räägiti ju, et temast tuleb Mees ning Mees on tugev ja võimas. Müütiline olend. Eeskujusid igapäevaelus ei paistnud.
Ajalehe ja pudelipõhja taga
Linnamees oli ajalehe taga peidus. Maamees ajalehest ei hoolinud, vaid vaatas maailma läbi pudelipõhja. Kumbki ei paistnud olevat see tugev ja võimas olend, kelleks poeg pidi tulevikus saama. Aga kuskil nad tõenäoliselt olid, neist ju räägiti.
Ehkki igapäevaelus räägiti meestest kui veel ühest lapsest, keda tuleb kantseldada. Pojad olid harjunud, et nende eest otsustati. Siiani oli nende maailm koosnenud peamiselt sellest, mis ema käskis teha. Ju läheb praegu nii edasi. Mõnikord tahtsid naised ise otsustada, aga kiiresti sai selgeks, et kodurahu huvides jääb viimane sõna alati mehele. Ta pidi ütlema „Jah, kallis.”
Naised on läbi ajaloo alles jäänud ja kandnud elu edasi. Naised teavad, kuidas elada. Isegi maailma mastaabis tippkoolitaja Eric Edmeades mainis Tallinnas esinedes, et kui mees midagi ei tea, saab alati naise käest küsida. Seda võib huumoriga võtta, kuid meie elukogemus teab sama: kui ikka naisele ei sobi, siis ei tule sellest midagi välja. Ent tark naine pidavat oskama panna mehe arvama, et ta ise tahtiski nii.
Matriarh, mitte naine
Kas see on matriarhaat? Vikipeedia defineerib matriarhaati kui ühiskonnavormi, mille hierarhias mängivad naised keskset rolli. Selle definitsiooni järgi tõesti on. Düsfunktsionaalseks teeb kogu asja see, et keskseid rolle mängides pole naisel enam aega olla. Olla naine.
Mis tähtsust on populaarsetel päevapoliitilistel vaidlustel, kes võib kellega seksida, kui füüsiline keha ei edasta ammu enam infot selle kohta, kes seal sees on? Tänapäeva võimu- ja rollimängudes on kaunid naisekujulised inimesed mitu korda rohkem mehed kui mehekujulised tegelased.
Mis saab homme? Tulevikus oleme praeguste mõtete summa.
Võib ka lihtsalt olla
Praegu on Eestis aastas umbes 3000 kohtulahendit suhtlemiskorra määramiseks. Isad, kui neil ka lastakse oma lastega kohtuda, töötavad suurema osa aega. Paljud välismaal. Lasteaias ja koolis on naised. Müütiline tugev ja võimas mees elab meie pärimustes, kuid narratiiv muutub. Kui varem võis ta öelda, kuidas asjad on, siis tulevikus võib ta lihtsalt olla. Ta võib küünalde ja toiduga kodus oodata. Ta võib naisele massaaži teha.
Ja ongi hea! See pehmopojakeste kultuur. Selliseid sõtta ei võeta ja kui pole kedagi sõtta võtta, siis sõda ei tule. Kui sõdu pole, jäävad mehed alles ja naised ei pea pojakesi pilpal hoidma. Müütiline mees hakkab endale tagasiteed rajama. Kasvab visalt nagu nutikultuur ja kinnitab end kõikjale. Tasakaalulaadne toode on tagasi.
