MIS SAAB HOMME? | Maret Kaik: miks haritud rahvas läheb jätkuvalt süvariigi teooria kuulutajate õnge?
(3)
Jumala juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev, ütleb raamatute raamat. Eks surelik inimenegi tea, et mida vanemaks saad, seda kiiremini saabub homne päev.
Teinekord tuleb homme koguni äkitselt kätte. Ma ei tea näiteks, kas praeguseks on meie kentsakas valitsusliit veel koos või on lõhki. Minu – ja mitte üksnes minu – meelest oleks arukam olnud, kui see ei oleks sündinudki.
Sest mis riigijuhtimisest saab üldse juttu olla, kui riigi ja rahva jaoks eksistentsiaalsed küsimused, milles vastuokslikud valitsuspartnerid kokku leppida ei suuda, lükatakse lihtsalt kalevi alla. Olgu nendeks siis teaduse ja (kõrg)hariduse rahastamine või ka idanaabriga piirilepingu ratifitseerimine. Kui me täna ei saa teadust teha, oleme homme rongist lootusetult maas.
Liiati läheb vaat et kogu aur tülide klattimisele, alustuseks suurejooneliselt ja soovitavalt (ühis)meedia kaudu. On ju vastsetel valitsejatel vastupandamatu kihk senitehtut lõhkuda ja lammutada, oma näo järgi ümber teha. Meelisobjektid on neil riigiametid ja muud -struktuurid, mis on aastate jooksul sisse töötatud ja tagavad lõppeks õigusriigi toimimise. Kui siis keegi söandab säherduse teguviisi otstarbekuses või (õigus)pädevuses kahelda, siis ongi süüdlane käes. Süvariik ja selle käepikendus peavoolumeedia punuvad intriige, loobivad tegijatele meestele kaikaid kodaraisse.
Kas ei tule tuttav ette? Meelelahutaja teispool suurt lompi säutsub pea ööpäev läbi sama laulu, ja säutsudel on teadagi tiivad. Üks Brexiti-jüngreid sõnastas selle lipukirjaks: Rahval on spetsialistidest kõrini!
Mis mind aga imestama paneb, on see, miks meie, haritud ja haridususku rahvas, kõiki noid lapiku maa teooria kodukootud derivaate kuulame ja kannatame. Miks meiegi läheme ikka ja jälle nende õnge?
Toogem näiteks pensionireformi, mille valitsus on otsustanud või nui neljaks ellu viia. Teisest pensionisambast lahkujate tulumaksust ja sotsiaalmaksu neljast protsendist, mis riik on inimese kohta seni lisanud ja edaspidi „kokku hoiab“, annab kosutada riigikassat. Ja sealt matti võtta. Niipalju ehk küll, et tõsta rohkem kui seitsme euro jagu pensione ja osta sedasi oma erakondadele valijahääli juurde.
Aga homme peavad praegusest kasinamad tööealiste põlvkonnad tänase üürikese rõõmu kinni maksma. Nende koormis on seda karmim, kui kogumispension ei ole enam riiklikku pensioni toetamas. Mis jääb sedasi neile, nende lastele? Või minnakse hoopis mujale, et hõlpu saada?
Kui IMF soovitab jätta teise pensionisamba kohustuslikuks, andvat ta „halba nõu“, kui Eesti Pank omad andmed ja argumendid lauale lööb, olla ta „tendentslik“: spetsialistid ei tea midagi! Ja üleüldse, kuulutavad valitsejad: meil on mandaat kogutud pension laiali laotada – toimida destruktiivselt.
Vaatame korraks toda trumpkaarti, rahva mandaati. Erakondadesse – neid on meil 14 – kuulub viie protsendi jagu valijaskonnast. Kui teeks parteinimistud isikliku avalduse alusel korda, nõrguks sealt välja sadu ja sadu surnud hingi ja juhuleide. Liiati ei tee otsuseid mitte reamehed, otsuseid teeb juhatuse kitsas ring, ah, äärepealt oleksin tagatoa unustanud!. Ent nagu lähiminevikust teada, võib erakonna registreerimiseks vajaminevad 500 hinge kokku saada ka virtuaalkeskkonnas nänni loosides.
Et meie erakonnad said loodud peamiselt korporatiivselt või sõpruskondade pinnalt, ei ole maailmavaatelisi parteisid välja kujunenudki. Ei sotsiaal- ega majanduspoliitikas anna neid paigutada tüüpilisele parem-vasakskaalale. Mõni ime siis, et jättes kõrvale parteide hääbumised ja liitumised, on kõige vilkam olnud liikumine Keskerakonna ja Reformierakonna vahel, mis pealtnäha just ülearu sarnased ei ole.
Küllap võib mõne parteibossi peas või mahukas programmis olla peidus ka selgema ilmavaate seeme. Valijatele lubavad aga kõik enam-vähem üht ja sama, seda, mida nõuab konjunktuur. Taandada annab selle lihtsale valemile: raha, kohe ja korraga!. Niisiis lubataksegi pensionide ja toetuste tõstmist, tasuta teenuseid ja – vanaduspõlveks kogutu laialijagamist. Saati on meil pigemini isikuvalimised, hääle saab ikka kas naabrimees või see, kes kõige rohkem ekraanilt vastu vaatab või suud pruugib.
Kas säherdune mandaat kaalub ikka üles terve mõistuse?
Eestlaste haridususk võiks aidata meil asjast aru saada – nii suures kui väiksemas. Juhatada ehk neidki, kes omast üleajavast tarkusest trügivad valitsuspartnerite töömaile või põhjavad rahvusvahelisi leppeid, mis püüavad segadust maailmas pisutki korrastada. Tõsiasjade eitamine – lisagu sellele kangust siis tõrvikurongkäigud või voorimehe kõnepruuk – ei tee neid veel olematuks. Me ei ole maailma vägevaim riik, kelle juht võib esiotsa veel lubada endale narrusi. Väikeriik ei saa üksinda hakkama. Milleks siis hullutada omaenda inimesi rahvusliku ja rippumatu päikeselinnaga – keset käärivat globaalküla? – Aga võim on magus.
Raske uskuda, et haritud inimest üllataks teadmine, et juba täna on toimumas üleilmne rahvasteränne. Rahvusvahelisi migrante oli tunamullu 3,4 protsenti maailma rahvastikust. Pagulaste arv, kes vajavad kaitset sõja ja konfliktide eest, on tublisti ületanud 70 miljoni piiri. Igal aastal sünnib juurde 80 miljonit inimest - ja valdavalt viletsusse.
Kui me üha kiirenevas tempos hävitame Maa biosfääri, mille eest on meid kolm aastakümmet hoiatanud tõsiteadlased, kaob juba homme maa inimeste jalge alt või joogivesi kaevust või surevad lapsed mitte ainult nälga, vaid ka mürgise sudu kätte. Miljonihulki, kes siis liikvele lähevad, ei pea isegi mitte Trumpi müür.
Üksinda, jah, ei suuda me kuigi palju. Arukat koostööd teha saame aga küll ja anda head eeskuju, seda kinnitavad meie algatatud maailma koristustalgudki.
Alustuseks tuleks aga igaühel meist püüda anda oma kröömike homsesse, tehes võimalikult vähe kurja ligimesele, loodusele, omaenese südametunnistusele. Kes tugevam, võiks kasutada oma inimeseks-olemise-mandaati ja teha ka head: panna tulevalgi sügisel aiaäärsesse tänavasse õunakasti välja – igale möödujale lahkelt võtta. Teeb meele tükk maad helgemaks.
Millistest homsetest teemadest peaksime rääkima juba täna? Selles sarjas avaldame parimaid Eesti Päevalehe arvamuskonkursile saadetud kaastöid.
