MIS SAAB HOMME | Peatage lödipüksid 2.0 ehk homme ei pea olema raske?

Lugesin Peep Pahvi visiooni meie tulevikust ning kuigi ma ei nõustu absoluutselt sellega, mida kirjutis öelda tahab, nõustun ma siiski pealkirjaga – on aeg peatada lödipüksid. Lubage seletada!

Ma ei ole bioloogiliselt enam nii noor, et ma võiksin ennast pidada selleks järgmiseks põlvkonnaks. Ma olen generatsioon Y, millenniumi põlvkond, millenniumilaps ehk ma mäletan veel aega, kui ei olnud Interneti. Aga miski ei keela mul olla vaimselt noor ja mis kõige olulisem, elada kaasa ja toetada uusi noori, nende elu ja avastusi. Ma ei teeskle, et ma saan kõigist põlvkonna Z protsessidest ja trendidest aru ning ma ei ürita väita, et kõik need trendi ja protsessid on minu meelest kohe automaatselt õiged, aga hoidku mind jumal, ma ei halvusta selle pärast kedagi, sest nendest protsessidest sõltub see, mis saab homme.

Puhtalt tänu juhusele juhtusin Peep Pahvi visiooni lugema just ühes vanasse tehasehoonesse ehitatud söögikohas, kus pakuti ka lihavaba ökotoitu ning kindlasti arutati kuskil lauas ka keskkonnateemadel. Kõik toimus muidugi ilma hüsteeriata. Aga kummalisel kombel ei näinud ma ühtegi paari lödi pükse ega ühtegi lödipüksi. Ma nägin noori, ilusaid, terveid inimesi, kelle hulgas oli naeratavaid noori teadlasi. Muidugi oli ka mõni start-up´i juht või selle töötaja ja kindlasti oli seal ka keegi, kes töötas mõnes ülikooli spin-off´is. Väga tõenäoline, et seal oli ka mõni arvutiarenduse, programmeerimise, finantside vahendamisega ja muu sellisega tegelev inimene. Kõik olid väärtuslikud inimesed. Ja ma märkasin, et meesterahvaste puhul, kellelgi polnud jalas lödisid pükse - kõik olid viisakates või poolviisakates slim fit lõikega pükstes.

Ürgne bioloogiline hirm

Iseenesest ma saan Peep Pahvist aru. Tema mure ja hirm seostub meie üldise ürgse bioloogilise hirmu uue ja harjumatu ees. See mugavustsoon, mida meile pakub teadmine, et asjad ei pea muutuma, kui piisavalt pingutame, on väga ahvatlev ja olen isegi vahel selles mugavustsoonis istunud.

Mulle meenub üks ülikoolis kuulatud loeng keskaegsete inimeste ja maailma kohta. Seal rääkis õppejõud, kuidas meile (tänapäeva inimestele) on hakanud muutuma arusaadavaks ja loogiliseks, et minu vanavanavanaisa oli pärisorjast talupoeg, vanavanaisa oli vaba talumees, vanaisa oli kolhoosnik, isa oli (on) ärimees, mina olen infotehnoloog ja minu poeg on ... . Ehk me võtame iseenesest mõistetavana seda, et ühiskond põlvkondlikult muutub ja areneb. Keskajal oli aga olukord, kus kümneid põlvi järjest ei muutunud midagi. Isa oli talupoeg, poeg oli talupoeg. Isa töötas oma (vana)isalt saadud adraga ja (poja)poeg töötas sama adraga - ja seda, kuni tuli katk, sõda või nälg.

Kõige hullem oli aga see, et need inimesed, kes elasid sellises tsüklis ei osanud muutuda ja tihti isegi ei tahtnud seda. Muutus tähendas nende mentaliteedis alati kas surma või haigust ja oli hirmutav. Ja mina arvan, et meie seas on siiani hulk inimesi, kes ei suuda kohaneda muutuva ühiskonnaga ja on kahjuks sarnase mentaliteediga - midagi ei tohi muutuda ja jumal selle eest, et veel paremaks ja kergemaks. Ja selles mentaliteedis nimetada noori laiskadeks lödipüksteks on ühest küljest silmakirjalik, sest ollakse ju ise need mugavustsoonis lödipüksid, aga samas ka ohtlik, sest meie kui inimkonna areng sõltub just nendest noortest ja nende uudsest lähenemisest.

Mind peksti, miks siis mina ei või

Võtame näiteks hariduse. Mugavustsoonis istuva inimese mentaliteet on, et kui mina sain koolis ja kodus oma kehvade hinnete eest füüsiliselt ja vaimselt peksa, siis miks minu laste puhul peab olema teine suhtumine ja miks peaks olema neil midagi paremat - vaata kui hea ja eeskujulik ja aktiivne alfakodanik minust tuli. Mida need teadlased teavad lastekasvatamisest ja psühholoogiast - peksa on vaja, siis ei tule keegi pärast kodukontorisse küsima. Ja nõnda kordub tsükkel - isa karistab last, laps karistab oma last, kes omakorda karistab oma last. Ning kui ühiskond toetab seda ja patsutab ainult seljale, et sa oled tubli isa, siis ei muutu midagi.

Mulle meenub ikka ja jälle see, kuidas mind kutsuti karistusega ähvardades suvel kooli tööle, kus ma pidin mitu tundi pahtlilabidaga nühkima parketilt sinna eelmise õppeaasta jooksul kogunenud mustaks läinud nätsu. Minust veel vähem tahtis olla seal aga majandusjuhataja, kes ei viitsinud nimesid korralikult kirja panna ja ma sain sügisel karistada (majandusjuhataja oli vanem ja targem mees ja ega tema ju ei eksinud ning mina nolk ei tohtinud vaielda), sest ma ei käinud korralikult suvel koolis tööd tegemas. Mida te arvate, mida see mulle õpetas? Kas see on midagi, mida peaksid ka tänapäeva lapsed tegema, et neis kasvatada austust kooli ja töö vastu?

Käega löömine päästis

Lihtne näidet elust endast. Minu õigekiri ei ole tihti kõige korrektsem. Õigem oleks öelda, et õhin on suur, aga tehnika jätab soovida. See on olnud kogu aeg nii. Veetsin kooliajal lugematuid tunde peale tunde õppides ja käies logopeedide juures. Nutt oli kurgus ja tunne oli nagu hüppa jõkke, sest ei vasta ootustele ja hinded on nirud. Oleks veel vähemalt ilus käekiri, aga sedagi polnud. Ja sedagi sai nutmiseni harjutatud. Lõpuks löödi lihtsalt käega - on düsleksik, siis las olla. Kirjutab eeskujulikke kirjandeid, aga vigaselt ja lugematult- las kirjutab - peaasi, et mõtleb.

See suhtumise muutus minusse päästis mu ja praeguseks, armistatud koolist, olen elus hakkama saanud ja seda ilma perfektse õigekirja oskuseta ja fantastilise käekirjata. Mõelge, mis saaks, kui kasvaks uus põlvkond, kellel ei oleks ka neid arme. Kui nüüd hinnete ja koolieksamite järgi mind lahterdada, siis ei oleks ma keegi. Need „lõpueksamid", mis tunduvad nii naljakad, päästsid mind tegelikult sellest, et kuigi ma ei olnud standarditele vastav, ei visatud mind kõrvale kui kirjaoskamatut lödipüksi. Ükski hinne või eksam ei defineeri seda, milline või kui praktiline noor inimene on - sinu tahtmine olla keegi ja sinu tegevus asjadega, mis sind huvitab ja defineerib.

Sarnane näide on minu tuttav. Ülekaaluline ja selle pärast kõvasti kiusata saanud poiss. Ja mitte ainult kaasõpilaste poolt. Kuna kehaline kasvatus oli aine, mille eest sai meie ajal hinde, siis olid ka kehalise kasvatuse õpetajad tal seljas, sest ta ei mahtunud nendele määratud väärtuste raamidesse. Ning kuna need õpetajad olid sündinud ja kasvanud ja saanud oma hariduse Nõukogude Liidus, kus kehakultuur oli hinnas ja toona (90-ndad) oli veel õpetajatel natuke vabadust, siis alandasid need õpetajad kõiki ülekaalulisi ja alakaalulisi (mina) õpilasi rööbaspuudel nii korralikult, et isegi Jesper Parvel oleks klimp kurgus.

Ja ikka sai õpetajaks

Aga teate, mis see poiss tegi? Ta luges hoopis raamatuid (meil ei olnud veel nutitelefone). Ja ta ei lugenud lihtsalt üks kaks raamatut kohustuslikust kirjandusest. Ta luges läbi terveid raamatukogusid. Ja kes ta praegu on? Õpetaja! Kujutage nüüd ette, inimene, kes ei käinud trennis ja keda ei kupatatud õue, vaid lasti oma „nutiseadmes" olla ja teha oma asja, kasvas üheks ühiskonna kõige väärtuslikumaks osaks. Jällegi, noore inimese tahtmine olla keegi või teha kuskil revolutsiooni, on palju olulisem kui ükskõik kui palju lõuatõmbeid.

Vahemärkuseks: nagu sai kirjutatud, ei nõustu ma tõesti ka kõigi uuema aja trendidega ning ma nõustun, et õpetajate vabaduste piiramine on kohati põhjustanud teatavaid probleeme, kuid ma ei leia, et neid probleeme saaks lahendada sellega, et toome köstri (nuti)tahvli ette tagasi, et noored jälle oma HINGE EEST hoolt kannaks.

Ma ei hakka eraldi pikalt kirjutama töökultuurist ja selle arendamisest lastes, sest see haakub minu meelest üldiselt teemasse „peksame neid, kuni nad teevad nagu meie, sest see mida nemad teevad, on kindlasti lollus ja nad on lihtsalt laisad, kui nad otsivad teisi lahendusi". Inimesed muutuvad, ühiskond muutub, tööd muutuvad ja suhtumine töösse muutub. Bill Gates, kes on üle-eelmise põlve esindaja, on öelnud, et ta palkab enne laisa inimese tegema rasket tööd, sest laisk inimene leiab kõige kergema mooduse, kuidas seda teha.

Hoolimatus või hüsteeria

Keegi ei tohiks arvata, et keegi on nüüd võitnud ja et on olnud pealetung ja hüsteeria. Selline hirmutamine näitab, et järjest suurem osa meie ühiskonnast justkui ei hooliks tulevastest põlvedest ning nende teadmistest ja vaatenurkadest. Selle asemel, et noori toetada, külvatakse ebapädevat hüsteeriat ja vastandumist, mis ei too neid uuele noorusele absoluutselt lähemale.

Jah, on noori, kes ei käitu nii, nagu on tavaks olnud, ja on ka noori, kes teevad seda. Aga see on süsteemi testimine, mida tegid kindlasti omas nooruses ka need, kes nüüd halavad, et noorus on hukas. Vandenõuteooriad, et meid kontrollivad mingid hallid kardinalid, kes teevad tõelistest musklis ja karvastest viikingitest pehmod, kellele on majonees liiga vürtsikas, on mugavustsoonis istuvate inimeste hirm ja appihüüd, sest maailm nende ümber muutub ja see on neile ebamugav.

Dr Margus Punab ütleb: „Massimeedia mõju on suur ja sealtkaudu on kujundatud huvitav meheideaal, mis pole eriti realistlik. 1990. aastatel loodi samamoodi idealistlik kujutelm naistest: teatud iluideaal teatud mõõtudega - milline pidi täiuslik naine välja nägema ja kuidas käituma. Nüüd siis defineerime ümber meest ning siin varitseb sama reaalsuse ja ootuste konflikt." Mõelge nüüd selle peale - me oleme ise loonud omale ideaalid, mille järgi ei suuda kõik elada ja nüüd, kui uus põlvkond eemaldub neist, sest nad ei taha elada nagu Rannamaja alfaisased, on probleem ja häda, et noorus on hukas ja noorus on pehmo ja noorus on lödipükse täis. Lõppude lõpuks ollakse selles ka ise süüdi, et noored on säänsed ja määnsed - ise jätsite nad juhendamata massimeedia mõju alla. Aga nüüd ei taha keegi oma tegematuse vilju süüa.

Ei sunni hakkama ebatäiuslikuks inimeseks

Nagu sai ennist kirjutatud, siis ei ole ma enam nii noor. Aga, käsi südamel, oma poegade ja nende poegade ja tütarde nimel, ma ei mõista neid sellepärast hukka, et nad teevad asju teisiti. Ma ei heida neile ette, kui minul olid asjad vastupidi (ja kindlasti paremini). Ma ei parasta, kui nende ühiskonnaga läheb midagi vussi ja mina pean kannatama sellepärast. Ma ei hinda nende tehnoloogilisi lahendusi kehvemaks enda nooruspõlve omadest. Ma ei sunni neile peale dogmasid ja standardeid, mis pidid nii ideaalselt mulle sobima, aga tegid minust ikka ebatäiusliku inimese. Ma ei sunni neid Duke Nuke 3Ds stripparile raha loopima, vaid ehitan nendega koos Minecraftis. Ma annan endast kõik, et neil oleks kergem.

Aga ma ei jäta neid ka õpetuseta. Ma annan neile baasi. Ma räägin neile, et minule õpetati, et viisakas oleks naisterahvale avada uks või bussis istet pakkuda. Kui kellelegi see ei meeldi, siis las see olla nende probleem. Ma õpetan neile, et kui nad end füüsiliselt aktiivsena hoiavad, siis hoiavad nad ka oma vaimse tervise korras. Aga, jälle, käsi südamel, ma ei suru seda neile nutmiseni peale - lõpuks tehku ikka nii nagu nemad õigeks peavad ja õppigu oma vigadest, mitte eelmise põlve peksust. Ainult nii saame me parema homse ja liigume edasi paremate tööriistade, paremate inimeste ja parema ühiskonna suunas. Ja ma leian, et nõnda saame ka ühiskonnas rahulikumalt elada ja ei pea hüsteeritsema ning vastanduma, sest noorus on hukas.

Siinkohal soovin ma kõigile noortele jõudu ja jaksu. Ärge uskuge neid sajatusi, mida poliit- ja massimeedia alfaisased teile sajatavad - nad olid siis, kui mina olin noor ja on ka homme. Igaüks teist on eriline ja igaüks teist suudab teha ja saavutada rohkem kui tuhat hädaldavat poliitlödipüksi. Tehke oma revolutsioone nii oma elus kui kogu maailmas, viige ellu oma unistusi ja ideesid, teie omad on kõige uuenduslikumad ja väärtuslikumad, mis meil on ja võivad muuta maailma palju paremaks ja lihtsamaks, sest kõigil ei pea kogu aeg raske olema. Tehke oma tulevik ja ärge kuulake neid, kes ütlevad, et olete kehvemad - neil ja mul oli oma võimalus, kasutage nüüd enda oma.

Good luck and godspeed!

PS! Ja mis kõige olulisem, ma õpetan oma poegi alati kandma viisakaid kehakujuga arvestavaid riideid, et nad ei näeks vähemalt välja nagu lödipüksid.