„Riigid on liiga suured. Isegi väikesed riigid. Võib-olla on paraja suurusega maa umbes selline muistse Eesti maakonna või siinse krahvkonna suurune? [---] Tahaks küll kaua elada, et näha, mis neist ja teistest asjadest saab. Ma ei usu, et maailm kolmekümne aasta pärast oleks väga seda moodi, nagu ta praegu on.” Nii kirjutab Tõnu Õnnepalu „Flandria päevikus”.
Võimaluse üle, et suurriigid võiksid tulevikus mitmeks väikeseks tükiks laguneda, ei arutleta kuigi sageli. Me elame ajajärgul, kus ei ole fantastiline registreeruda kosmoseturismireisile ega osaleda Marsile sobivate majade projekteerimise hankel. Seevastu mõte, et tulevikus võivad lakata eksisteerimast poliitika praegused suurtegijad, tundub esmapilgul üsnagi fantastiline. Maapealne ajalugu on selline, nagu ta on: just suurriigid ja nende juhitud alliansid valitsevad maailma. Nii on olnud ja nii jääb.
Kujutlus väikestest riikidest on iseendast paljudele sümpaatne. Jah, riigid võiksid olla väikesed ja iga pisimgi rahvas ise oma elu korraldada. Eriti tore oleks, kui tuhanded keeled ja kultuurid, mis praegu on välja suremas, seda ei teeks. Aga on arusaamatu, mida siin saab ette võtta. Maailm õiglaselt ümber jagada väiksemateks riikideks? Huvitav, „kes oleks see maailma direktor, kes ütleks, et tõmmake koomale ja tehke uuele riigile ruumi?”, nagu märgib kommentaator internetiavarustes.
Kuid mõelda siiski võib ka fantastilisest. Probleemi tuuma esile tuua pole raske.
1. Praegused riigid naljalt ei nõustu oma territooriume tükeldama ega ühtki tükki uutele võimalikele riikidele loovutama. Nad on ihned, ütleme nii, parimadki neist.
2. Riigita rahvaid on tuhandeid. Küllap enamik neist tahaks oma riiki. Miks nad ei peaks tahtma? Arenenumatel ühiskondadel ju on oma riik ja neile meeldib see.
3. Riigiga rahvad on (suhteliselt hiljuti) mõelnud välja printsiibi, mille järgi riigita rahvail ongi õigus riiki tahta. Seda nimetatakse rahvaste enesemääramise printsiibiks.
Et need kolm punkti on õiged, aga kokku absoluutselt ei sobi, on nii ilmne, et paneb küsima, mis kummalistel asjaoludel üldse enesemääramisprintsiibi formuleerimise ja teatava tunnistamiseni jõuti. Võib-olla olid toona silma ees konkreetsed olukorrad, millele printsiipi rakendati, ja ei mõeldudki eriti, kuhu enesemääramise loogika välja viib. Oli kuidas oli, tupikust väljumiseks näib olevat kaks võimalust. Esimene on tunnistada enesemääramise printsiip eksituseks: ajalugu on selline, nagu ta on, muu hulgas ka niisugune, et ainult vähesel arvul rahvastel õnnestus luua oma riik, teised jäid hiljaks ja peavad leppima vähemaga. Teine võimalus on hakata võtma enesemääramise printsiipi tõsisemalt ja asuda järjekindlamalt vaidlustama praeguste riikide soovimatust „koomale tõmmata”.
20. sajand tegelikult juba nägi lahkulöömisi impeeriumidest ja hoogsat riigiteket. Võib arvata, et valulikkusest hoolimata protsess jätkub. Kas kulub kolmsada või tuhat aastat, aga mõistuspärases maailmas peaks millalgi tekkima olukord, kus enesemääramise printsiibi kõik võimalikud subjektid on üles leitud ja neile postuleeritud õigus oma riigile tagatud. Kosmilisse ruumi siirdumine on kena vahepala ja juhtub kindlasti palju varem, kuid enesemääramise problemaatikat ei mõjuta. Kosmosesse siirduvad vaid suured või vähemalt tegelikud riigid, mis teeb neid veelgi võimsamaks ja tegelikumaks, mõjutamata nende rahvaste olukorda, kes mängus ei osale.
Liberaalse ilmavaatega inimesel tasuks senisest enam mõelda, mis ta kogu sellest teemast arvab. Ja muude liberalismide kõrvale võiks tekkida ka üks niisugune, mis võtab tõsiselt etnoseid, eriti neid, kes on haavatavad või otseselt ohus. Sellist sorti liberaal kirjutakski oma nime ette häbenematult eesliite etno-. Üksikisiku vabadus oleks tema jaoks keskne väärtus, ent seda oleks ka etnoste vabadus ja nende õiglane kohtlemine.
Mille poolest erineks etnoliberaal rahvusliberaalist? Erinemine ei ole eesmärk omaette, aga erinevus siiski on. Üks lihtne põhjus vähem kasutada sõna rahvus on asjaolu, et sõna rahvuslus tõlkub inglise keelde sõnaga nationalism, mis on tugevasti diskrediteeritud. Sisulisem punkt on see, et sõna etnos haare on laiem. Ta hõlmab rohkem ühiskondi – ka neid, kes (praegu või üleüldse) „ei kvalifitseeru” rahvuseks, aga välise vaatleja vaatepunktist, keele ja kultuuri või mentaliteedi seisukohast selgelt teistest eristuvad.
Praeguste rahvusliberaalide seas võib oletada kahte erinevat meelelaadi. Esimene on poliitiline, pragmaatiline rahvusliberaal, kes aktsepteerib maailma status quo’d. Tema rõhuasetus keskendub praegustele riikidele ja rahvusriigile kui hetkel valdavale ühiskonnavormile. Sisimas väärtustab ta eriliselt omaenda rahvust, kuigi sõnades võib seda eitada. Vaikimisi mõtleb ta ka, et rahvaste seas kehtibki tugevama õigus. Tugevamad saavad riigi, nõrgemad ei saa.
Teine on idealistlikum, romantilisem rahvusliberaal, keda häirib iga juhtum, kui mingi rahva, eriti väikse ja kaitsetu rahva, enesemääramisõigust ei tunnistata. Tema arvates ei peaks riiklus olema ajalooline juhus ega erilise elujõu ilming, vaid miski printsiibipõhine. Need teist sorti liberaalid sisuliselt ongi etnoliberaalid.
Etnoliberaal niisiis võtab iga rahvakildu tõsiselt. Temale ei ole etnos hõrk motiiv, mida kududa sokki või miksida muusikasse. See on enamat. Omaenda etnost või rahvust väärtustab etnoliberaal ühena võrdsete seas. Tema „meie” ei ole ühe ajaloolise kogukonna kitsarinnaline „meie”.
Oma hoiakult on ta globaalne, sest tema jaoks on enesemääramise printsiibi võimalikult täielik elluviimine üks keskne ideaal. Mõeldes eeltoodud kolme punkti üle, ütleb ta endale: probleem ei lähe ära.
Ei ole inspireeriv ega isegi mitte realistlik oodata, et alati jääbki ainult kakssada rahvast, kellel on oma riik, ülejäänud tuhanded surevad nurisemata ära. Ja kui nii, siis tuleks hakata põhjalikumalt süüvima küsimusse, milline on selle planeedi pinna õiglane jaotus ja mis protsessid selleni võiksid viia.
