Suitsiidne mees aknal Foto: Hendrik Osula

Eesti elanike vaimne tervis, ärevushäirete ja depressiooni all kannatavate inimeste, aga ka käitumishäirete ja suitsiidmõtetega noorte arvukus tõstatab õigustatud küsimuse - millised on Eesti inimeste võimalused saada vaimse tervise murede korral samaväärselt abi kui füüsilist tervist kahjustavate haiguste puhul? Vastus on - need võimalused on oluliselt väiksemad.

Naljaga pooleks võib öelda, et vaimse tervise probleemidega patsient või lapsevanem peab olema aktiivselt abi otsimiseks piisavalt terve ning soovitatavalt maksujõuline, paindliku töögraafikuga, elukohaga Tallinnas või Tartus, rääkima eesti keelt. Haiglates on psühhodiagnostikasse pikad järjekorrad ja pole piisavalt tööjõudu, et võimaldada pikaajalist psühhoteraapiat. Isegi tasulisse psühhoteraapiasse on kuudepikkused järjekorrad. Perearsti teraapiafondi rahastamisega on heal juhul võimalik paar korda konsulteerida, kuid sageli jääb sellest väheks.

Enne jõuab psühhiaatriasse

Ka vaimse tervise probleemide ennetuseks mõeldud sekkumisprogrammidesse (näiteks lapsendajatele) on järjekorrad nii pikad (isegi aastaid!), et enne sekkumisele jõudmist jõuavad lapsed lastekaitse või Rajaleidja suunamisel lastepsühhiaatria osakonda ravile. Lastepsühhiaatria osakonnast vanemlike oskuste toetamise riiklikku programmi (Imelised aastad) suunatud vanemad peavad sageli järjekorras ootama pool aastat või kauem. Seni kutsutakse kooli ja isegi lasteaeda kiirabi, survestatakse vanemat töölt eemal olema ja lapsega koju jääma, on häiritud perede ja lastekollektiivide elukorraldus. Riik on viimastel aastatel teinud ka kõik selleks, et järjekorrad ei lüheneks ning vaimse tervise spetsialiste juurde ei tuleks.

Kutsekojas registreeritud kliinilisi psühholooge on Eestis 181. Üldjuhul on nad saanud (maksumaksja kulul) vähemalt viieastase ülikoolihariduse ja läbinud aastase juhendatud praktika koos koolitustega ehk kliinilise psühholoogia residentuuri. Ilma mainitud residentuuri ehk kutseaastata ei saa psühholoogilie kliinilise psühholoogi kvalifikatsiooni anda. Psühhoteraapia väljaõpe kestab lisaks ülikooliharidusele veel 4-5a ja see tuleb üldjuhul ise kinni maksta.

Oma kulu ja kirjadega

Erinevalt enamikust tervishoiutöötajatest on osad kliinilised psühholoogid kutseaasta läbinud oma kulu ja kirjadega, osad näiteks Euroopa Sotsiaalfondi projektitoetuste abiga. Käesolevast õpeaastast eurorahasid enam ei ole, samuti ei maksa riik palka ei õppurile ega tema juhendajale. Seega on võimalik, et viieaastane maksumaksja kulul tehtud investeering läheb vett vedama, kui residendiaastale ressursse ei leita. Veel halvem on, et kuigi vajadus kliiniliste psühholoogide järel on suur ning levinumad vaimsed häired - näiteks ärevushäire, depressioon - on tänapäeval tõhusalt ravitavad, ei pea riik vajalikuks vaimse tervise spetsialistide haridust lõpuni rahastada.

Teine oluline probleem puudutab kliiniliste psühholoogide staatust tervishoiusüsteemis. Valdavalt viib psühhiaatrilisi uuringuid läbi ja teeb psühhoteraapiat kliiniline psühholoog. Meie kutseliidu kogutud andmetel osutavad ligi 90 protsendil juhtudest individuaalse psühhoteraapia ja pereteraapia teenust kliinilised psühholoogid, ülejäänud juhtudel viib psühhoteraapiat läbi psühhiaater. Hoolimata sellest ei loe riik kliinilisi psühholooge tervishoiutöötajateks nagu arste, õdesid või ämmaemandaid. Haigekassa hinnakiri kliinilise psühholoogi ega psühhiaatri teenuseid ei erista, mõlemad lähevad psühhiaatrilise ravijuhu arvele.

Ei näe isegi haiguslugu

Kliinilistel psühholoogidel oleks ressurssi teha rohkem ennetustööd või psühhoteraapiat perearsti suunamisel, kui selleks poleks otseseid seadusandlikke takistusi. Praegu puudub kliinilistel psühholoogidel iseseisva vastuvõtu läbi viimise õigus erinevalt näiteks ämmaemandatest ja õdedest, sest Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses ei ole kliinilised psühholoogid reguleeritud tervishoiutöötajatena, vaid „tervishoiuteenuse osutamisel osalejatena". Samuti ei ole kliinilisel psühholoogil õigust näha patsiendi e-haiguslugu, mis raskendab oluliselt seoste leidmist patsiendi praeguste ja varasemate häirete vahel.

Samas inimene on tervik - meeleoluprobleemid võivad seostuda mõne kehalise haigusega (näiteks kilpnäärme ala- või ületalitlusega), vaimseid võimeid võib mõjutada mõni neuroloogiline haigus. Ülepsühhologiseerimine õigel hetkel edasi suunamise asemel võib olla patsiendile isegi ohtlik. Lisaks on patsiendil ka lihtsalt tüütu ja ajakulukas kõigile spetsialistidele oma „seljakotti" avada.

Iga nõid saab psühholoogiks

Eesti on üks kolmest viimasest riigist, kus kliinilise psühholoogi kutse pole seadusandlikult üldse reguleeritud. Sisuliselt võib igaüks, keda südametunnistus ei keela, nimetada end psühholoogiks või psühhoterapeudiks. Eeskätt pole see aus meie niigi haavatavas seisundis patsientide suhtes, kes võivad üldse kaotada lootuse asjatundliku abi saamiseks või pöörduda mittetõenduspõhiste alternatiivsete abipakkujate poole, kuid samuti vähendab asjatundliku psühholoogilise abi väärtust.

2019. aasta aprillis kehtima hakanud riiklikku tervishoiutöötajate kollektiivlepingusse kliinilisi psühholooge vaatamata meie püüdlustele ei kaasatud, kuna psühholoogid pole tervishoiutöötajad ja nii pole meie kaasamine kooskõlas „hea tavaga". Seega pole ka haigekassal alust psühhiaatriliste teenuste hinnas kliinilise psühholoogi palgakomponenti korrigeerida ja haiglatel pole ka alust kliiniliste psühholoogide palku tõsta.

Võib läbi põleda

Viimastel aastatel on kõigi tervishoiutöötajate palgad tõusnud. Haiglate lähenemine kliiniliste psühholoogide palkadele on olnud erinev - mõnel pool on palka solidaarselt "päris" tervishoiutöötajatega korrigeeritud, mõnedes haiglates mitte. Samas pole nõuded kvalifikatsioonile ja tööga kaasnev emotsionaalne kõrgepinge ilmselt kusagil saadava tasuga kooskõlas. Nii suureneb risk üle töötada ja läbi põleda. Paslik on märkida, et summa, millest üle kliinilised psühholoogid on haigekassa ja haiglatega püüdnud läbi rääkida, moodustab 0,14 protsenti haigekassa tervishoiuteenuste kulude hüvitamiseks planeeritud eelarvest.

Kvalifitseeritud kliiniisi psühholooge on riigi pakutavatel tingimustel üha raskem leida isegi suurtesse psühhiaatriahaiglatesse. Mitmed haiglajuhid on väljendanud soovi maksta kliinilistele psühholoogidele motiveerivamat palka, pakkuda kindlustunnet ja väärtustada neid läbi tervishoiutöötaja staatuse kuid nõiaringist välja pääseda pole kerge. Kõik justkui mõistavad, toetavad, kuid tänaseks on selge, et ilma poliitilise tahteavalduseta on meil sein ees.

Peresõbralik valitsus

Riigieelarve strateegiadokument aastateks 2020-2023 annab teada, et valitsuse esimene prioriteet on peresõbralikkus ning toob olulise prioriteedina välja laste ja noorte regulaarse terviseseisundi jälgimise ning sõltuvustegevuste ja vaimse tervise probleemide vähendamise. Viimaste eesmärkide elluviimist on raske ette kujutada ilma kliiniliste psühholoogideta.

Väikelastele suunatud varase sekkumise programmide majanduslikku tootlust on USAs hinnatud 16 %, millest 80 % avaldub kuritegude vähenemises ja sekkumises osalenud laste paremas koolikäitumises (Rolnick & Grunewald, 2003). WHO andmetel avaldub 1/4 inimestest elu jooksul mõni psüühikahäire. Vaimse tervise tõttu töölt kõrvale jäämisega kaasnevad kaudsed kulud on riigile suuremad kui abi pakkumine, ravimine on odavam kui ravimata jätmine. Kroonilised vaimse tervise häired võivad lõppeda töövõimetuse, purunenud perekondade, ka kuritegevuse kasvuga. Vaimse tervise hoidmine ei ole vähem „tervishoid" kui füüsiliste tõbede ravimine. Vaimse tervise spetsialistide ettevalmistus ja töötingimused ei tohiks erineda ülejäänud tervishoiutöötajate omast.

"Mis saab homme?" - osale arvamuskonkursil ja võida 1000 eurot! Lähemalt loe siit.