MIS SAAB HOMME? | Vilja Kiisler: vahel mõtlen ma Edgarile

Erakonnad elavad nõnda, nagu homset ei oleks. Ent inimestena pole poliitikuilgi pääsu eilsest ega homsest.

Vahel mõtlen ma Edgar Savisaarele. Et ei tea, kuidas talle endale tema elu ja poliitiline tegevus praeguses vaates tundub. On ta enda meelest ajanud õiget asja? Kahetseb ta midagi? Teeks ta midagi teisiti, kui saaks uuesti alustada?

Ja siis, näe, loen ühest ajakirjast, et Savisaar küsib: kas mu elul on üldse mõtet olnud? Kas ma olen teinud midagi, mis on ka päriselt tähtis? Ja – kas mind on kellelegi vaja? Vastuseid tahaksid paljud kuulda, ent neid ta muidugi avalikult ei anna.

Mäletan 2013. aastast maailmalõpu tunnet. Savisaar oli linnapea, oli seda teist tretti juba hea mitu-setu aastat olnud ja kavatses loomulikult pukki jääda. Jäigi. Ülemiste liiklussõlme avamise puhuks oli ta lasknud ehitada viiekorruselise maja kõrguse hirmkalli robotit meenutava nuku, mis vahetas Meelis Pai kirjutatud stsenaariumi järgi linnapeaga mõned sõnad ja kuulutas, et Tallinn on lõplikult valmis saanud. Ajakirjandus rehkendas, et tolle peletise suust tulnud iga sõna maksis 144 eurot, liiklussõlme avamisläbule kulus kokku üle 40 000 euro. Savisaar õitses. Sedasorti klounaad maksumaksja raha eest oli tema element.

Soovid ka osaleda konkursil „Mis saab homme?“ – loe lähemalt konkursi kohta ja vaata artikleid SIIT.