11-kuune Ilja – raskelt haige väikelaps, kes suri oma kodus, kui vanemad jõid
Eesti Päevaleht alustab artiklite sarja, mis uurib laste ebaloomulike surmade põhjuste tagamaid. Esimene lugu on Iljast, kes suri pärast seda, kui ta saadeti koju oma kriminaalse taustaga vanemate juurde.
Arsti hinnangul oleks Ilja pidanud haiglas olema, aga ta ei leidnud poissi üles. Tema surmaõhtul kutsuti kohale politsei, ametnik aga otsustas patrulli mitte saata. Sotsiaaltöötajad olukorra ohumärke ei tuvastanud.
Ilja sünnib siia ilma 2009. aasta 1. mail. Ta tuleb kiirustades ja kaalub sündides kõigest 790 grammi. Talle tehakse kohe kaks operatsiooni, pärast mida vajab ta erilist hoolt ja kaitset. Näiteks raskendatud hingamise tõttu pidevat abi hingamisaparaadilt. Ometi usaldatakse Ilja koju ema-isa ja kahe vanema venna juurde. Ilja vanemad on enamasti töötud ja hästi teada nii politseile kui ka kohalikele Rakvere sotsiaaltöötajatele.
Ilja emal, Kundast pärit põhihariduseta Lianal on enne Iljad juba kolm last, kellest esimene elab vanaema juures. On teada, et mõlemad vanemad kuritarvitavad aktiivselt alkoholi. Ilja isa Andreid on kolm korda kriminaalkorras karistatud, sealhulgas 2007. aastal oma koduhoovis peksmise eest. Andrei sai esimese karistuse röövimise eest juba siis, kui ta oli 15-aastane. Ka ema Liana on muude õigusrikkumiste kõrval toime pannud esimese astme kuriteo. Kuna see tegu jääb aga minevikku, ei avalikustata dokumentides ega ka Eesti Päevalehe pärimise peale, milles see seisnes.
Ilja tervisekaardis on kirjas, et ema käis temaga viimati perearsti vastuvõtul 2009. aasta 29. detsembril, mil kurdab, et lapsel olevat juba kaks päeva ähkiv hingamine. Ema olevat arstile öelnud, et haiglasse ta Iljaga minna ei taha. „Jõutud kokkuleppele, et kui hakkama kodus ei saa, läheb siiski haiglasse. Kui ei lähe, tuleb vastuvõtule nädala pärast,” on arst poisi tervisekaarti kirjutanud. Tollal kaheksakuune Ilja oli 62,5 cm pikkune ja kaalus 5240 grammi.
Järgmine sissekanne on tehtud 7. jaanuaril 2010: „Ema telef. ei vasta. Last haiglas ei ole.” Sellele järgneb sissekanne 15. veebruaril: „Korduvalt otsitud telefoni ja naabrite kaudu – tulemusteta.” Ja see on viimane Ilja haiguslukku tehtud sissekanne.
(...)
Enamik tunnistajaid alustavad kirjeldamist mingi sündmusega ja siis varem või hiljem tõdevad nagu muuseas: ja siis hakkasime jooma. Nii räägib pea kogu kümnest inimesest koosnev tunnistajate kamp, kes kirjeldab traagilisele märtsikuu teisipäeva ööle eelnenud päevade kulgu.
Vahetult enne Ilja surma näeb teda üks peretuttav, vanem naisterahvas. „Kui ma seda last nägin, siis hakkasin nutma. Mul oli selline tunne, nagu pool last toimis, aga jalad tal ei liikunud, nahk oli justkui läbipaistev. Laps oli väga väike, nad ütlesid, et pidi varsti saama juba aastaseks, aga väljanägemiselt nagu kolmekuune laps. Tal olevat vist ka astma, ahmis õhku. Seljaga oli lapsel ka midagi, nagu ei saanud lamada. Laps tahtis kogu aeg süüa, andsid talle jogurtit ja suppi. Püüdsin teda kätest tõmmates istuma panna, aga jõudu tal polnud. Laps hingeldas, Andreil polnud inhalaatorit kaasas,” kirjeldab ta.
(...)
Juuakse edasi. Mingil ajal läheb Andrei magama. Kella kahe ajal öösel WC-sse minnes näeb ta köögis taburetil istumas Igorit (Andrei vend - K. I.) ja tema jalge ees kõhuli maas põrandal Ilja poolpaljast, mähkmeta väikest keha. Igor tunnistab lõpuks, et laps kukkus tema käest pea ees kõvale köögipõrandale. Naabri juurest kutsutakse kiirabi, kes tuvastab kohapeal Ilja surma.
40-aastast Igorit, kelle käest Ilja maha kukub, on varem neli korda kriminaalasja ja 12 korda väärteo eest karistatud. Ta on ka Wismari haiglas tulutult alkoholismiravi saanud. Igor mõistetakse süüdi surma põhjustamises ettevaatamatusest, sest tahtlikku tapmist ei tuvastata. Karistuseks mõistetakse Igorile aasta ja neli kuud vangistust.
