Mõisaküla linavabriku töölistele ehitatud maja, mille kolmandik kortereid seisab tühjalt ja küttevõlad kogunevad. See hall tellistest kortermaja justkui sümboliseeriks teisi samalaadsete probleemidega elamuid üle Eesti. Fotod: Ago Tammik, Külli-Riin Tigasson

„Kunagi oli Mõisaküla kohal linnakuma, nüüd enam mitte,” ütleb kohalik Leo Sults (71) ja näitab mustavasse öötaevasse. Linnas tegutses veel 1990. aastate alguses kolm tehast, igaühes 200 töölist. Ühes sellises töötas kunagi ka Leo 20 aastat keevitajana.

Nüüd tegutseb Mõisakülas kolm pisikest metallitööstust ja üks mööblitootja, kuid mitte üheski neist ei tööta üle 20 inimese. Öösiti on Mõisakülas kottpime, sest kella ühest öösel kuni kella neljani hommikul lülitatakse välja ka tänavavalgustus. Teise maailmasõja eel oli Mõisaküla aga üks Eesti jõukamaid väikelinnu, kus elas 2500 inimest. Nüüd rahvaarv väheneb, nagu teisteski väikestes Eesti kohtades. Aastas sünnib Mõisakülas viis-kuus last ja sureb seitse-kaheksa inimest, negatiivsele loomulikule iibele lisandub väljaränne. Mõisaküla inimesed käivad tööl Soomes ja Norraski.

Edasi lugedes saad teada Veera ja Märdi loo, kes elavad Mõisakülas pooltühjas nõukogudeaegses korterelamus, millel kuhjuvad küttevõlad.

Avalehele
81 Kommentaari