1949. aasta: hea naabrimees päästis pere küüditamisest
Heade inimeste abiga õnnestus osal nimekirja pandutel sel traagilisel ööl põgeneda ning karmile saatusele leevendust võita, vaid mõni pääsemine on aga nii hästi dokumenteeritud kui Saaremaa Pihtla valla Kõljala küla Nardlase talus elanud kolme alaealise lapse ja ühe täisealise tütrega Aleksander Lemberi juhtum. Tegemist oli külas ainsa perega, kes oli kantud kulakute ehk küüditamisele määratute nimekirja.
“See kulakuks tegemine oli hirmus, külanuhid tegid kõik, et meie isa saaks kulakuks,” lausus pere pesamuna Aili, kes oli 1949. aastal kolme ja poole aastane.
Peep Varju Memento Tallinna ühendusest otsis Saaremaa küüditamistest kõneleva raamatu välja ja lisas faktidele toetudes, et Lemberite pere tehti isegi toonaste seaduste järgi ebaõigesti kulakuks. “Vallavanem ja vallasekretär olid sellele vastu, aga partorg Kaasik suutis Lemberite pere ikkagi kulakute nimekirja suruda,” ütles Varju.
Kommunistist naaber
Arhiividokumendid selgitavad: “Lemberite hoiatamine toimus olemasolevate allikate põhjal selliselt: Kõljala põllutöökooli vanemraamatupidaja, ühtlasi ka EKP liige Vladimir Nõu oli 24. märtsil tagasiteel komandeeringust Tallinnast põllumajandusministeeriumist. Kuressaarest ta aga enam edasi ei saanud, sest bussid ei sõitnud välja. Kuulnud bussijaamas (ühtlasi ka autobaas nr 11) juhuslikelt autobaasi töötajatelt kuulujuttu, et baasi autosid kasutatavat öösel kulakute väljasaatmiseks, otsustas ta hoiatada oma naabrit Aleksander Lemberit, kellega ta oli olnud 20 aastat naaber ja saanud hästi läbi ning keda teadis olevat kulakuks tunnistatud. Selleks helistas ta Kuressaare notariaalkontorist Kaali kooperatiivi ja palus seal viibinud Orest Uljasel Lembereid hoiatada. Too tegigi seda. Lemberid põgenesid kodust ning jäid välja saatmata,” on kirjas arhiividokumentides.
Kaitsepolitsei pressiesindaja Andres Kahari sõnul on lugusid perede ettehoiatamisest küll, aga nii konkreetselt dokumenteerituid kohtab harva.
Aili mäletab 25. märtsi ööst, et neid aeti üles ja nad läksid lähedal elava vanaema juurde. “Kõik kohad olid siis vett täis,” mäletab ta toonast varakevadeööd. Ema-isa ning 18-aastane õde jätsid Aili ning temast kolm ja viis aastat vanemad vennad vanaema juurde ning läksid ise teise külla varjule. Aasta otsa elasid väikesed lapsed teadmatuses vanematest ja vanemast õest. Loomulikult käidi nende vanemaid vanaema juurest otsimas ja laste suu poleks ju lukku jäänud, kui nad oleksid midagi teadnud.
“Ema käis öösiti salaja sealsamas pööningul meile riideid õmblemas,” nimetas Aili hiljem teada saadud fakti.
Vladimir Nõu heategu ei jäänud karistuseta. Aasta hiljem karistas EKP Saaremaa komitee teda “bolševistliku printsipiaalsuse ja revolutsioonilise valvsuse kaotamise ning klassivaenlase otsese abistamise ja varjamise” eest valju noomitusega ja hoiatusega “koos arvestuskaardile kandmisega”. Nõu jäi ka ilma valla propagandisti ametikohast.
Avalik kohtumõistmine
•• Aasta hiljem ema-isa ja õde tabati, mille peale mõni verehimuline kohalik naiskommunist oli lausa tantsu löönud. Isale ja õele mõisteti kolm aastat vangilaagrit, ema pääses aasta hiljem koju laste juurde. “See oli olnud Krupskaja soov, et väikeste laste emad vabastataks, ja nii sai ema amnestiat,” teadis Aili.
•• Kohtumõistmine Lemberite üle oli väga alandav. Nad toodi koos mitme metsavennaga Pihtla vallamajja, pandi nende oma kodust varastatud toolidele istuma ja peeti avalikku kohut. Kui karistatuid hakati laagrisse viima, siis sõideti autoga vanaema kodu juures läbi, et lapsi näidata. “Ema on öelnud, et olin kohutavalt kõhn,” lausus Aili. Lemberid teadsid, et nad ei pruugi lapsi enam kunagi kohata.
•• Stalin aga suri, Lemberid tulid tagasi ning 1960. aastail õnnestus neil oma kodu isegi tagasi saada. Nüüdseks on seitsmeliikmelisest perest alles vaid õed. Aili elab kodutalus. Ka vanematele oli antud pikk iga ning nad jõudsid Eesti taasiseseisvumise ära oodata.
•• Hea naabrimeeski elas selle ajani, kuid tema elulõpp oli traagiline.
