20 aasta eest nõudis rahvas tõde Tartu rahu kohta
1920.–1930. aastail ei peetud Tartu rahu sõlmimise kuupäeva nii tähtsaks, nagu me seda nüüd teeme. Ka 20 aastat tagasi ei osanud toonased võimurid seda kuupäeva eriti karta, valmistuti vaid 24. veebruariks, kui täitus 70 aastat iseseisvusmanifesti väljakuulutamisest. Kuupäeva valikuga üllatamine oligi dissidentide soov.
MRP-AEG liikmed Viktor Niitsoo ja Lagle Parek viisid Tartu linnatäitevkomiteesse avalduse informeerimaks 2. veebruarile kavandatud Tartu rahu tähistamisest Vanemuise tänaval maja juures, kus kirjutati Tartu rahule 68 aastat tagasi alla. Tänavamiitinguks luba ei antud ning võimud otsustasid korraldada Vanemuise ringauditooriumis ajalookoosoleku.
Samal ajal Vanemuise ringauditooriumi üritusega kogunesid sajad meeleavaldajad Vanemuise tänava otsa miilitsarivi vastu. Osa meeleavaldajaid liikus edasi Toomemäele ohvrikivi juurde, osa inimesi õnnestus võimudel suunata Vanemuise kontserdisaali nn vestlusringi. Rahvas liikus suurte gruppidena mööda linna ja lõpuks jõuti Raekoja platsile. Miilitsad ajasid jõudu kasutades kõikjalt rahva laiali. Õhtu jooksul peeti kinni 25 inimest.
Täna kell 12 algab Tartu linnamuuseumis ajalookonverents “2. veebruar 1988 Tartus. Vastasseis”, kus esinevad toonase miitingu korraldajad ja osalejad Viktor Niitsoo, Lagle Parek, Andres Mäe, Üllar Varik ja Rünno Vissak.
Osalejate meenutused sündmuste keskelt
Üllar Varik, toona 27aastane, Karilatsi muinsuskaitseklubi liige
Kui me (Üllar Varik koos Tiit Tensiga – toim) jõudsime Pälsoni ja Vanemuise ristile, nägime vasakul sumisevat ja rahulolematut paarisajaliikmelist inimrühma. Enamikus olid need noored mehed. Nende vastas üle risttee Pepleri 12/22 paiknes miilitsapataljoni ajateenijate ahelik, kes seisid seal suhteliselt ükskõikselt külg külje kõrval, ilma kilpide ja kumminuiadeta. Rahvas oli tõsiselt vihane ja tundus, et oli ka purjus noorukeid. Karjuti valitseva võimu vastseid üleskutseid, loobiti paar pudelit miilitsa poole.
Seisime hetkeks parempoolsel kõnniteel. Tundus, et on vaja väikest sädet, et kogu see rahvahulk käivitada. Ütlesin Tiidule, et asi vajaks käivitamist ning sellist võimalust ei saa jätta kasutamata. Lootsin, et arutame sõbraga, kuidas seda teostada. Arutelu asemel tormas Tiit rahva ette, tõstis parema käe üles, karjus: “Edasi!” ja sööstis nagu vibust lastuna miilitsaaheliku poole. Nagu üks mees tormasid kõik mehepojad talle järele.
Hüppasin esimestesse ridadesse ja liitusin rünnakuga. Algul lihtsalt pressisime miilitsarivi, siis hakkasid meie ootamatust rünnakust toibunud sisevägede sõdurid tõsiselt vastu ning meie rünnak hakkas laiali valguma ja läks üle üksikuteks kähmlusteks. Nägin, kuidas ajateenija raputas väikesekasvulist poisikest, tormasin vahele. Vabastasin poisi miilitsa haardest, lükkasin ta enda selja taha ja lõin enda külge haakunud miilitsat-ajateenijat. Löök tabas teda kergelt õlga. Ta pistis karjuma ja kohe haarasid kolm-neli miilitsat mind ringi. Mind löödi pikali, haarati selja tagant kätest ja lohistati, selg ees, üle võitlustandri vaenlase poolele. /.../
Lõpuks hakkas Vanemuise 22 maja ääres mind üle kuulama miilitsaleitnant. Karjus veidi mu peale, raputas ja kiskus rinnust kinni hoides kõik mantlinööbid eest, siis lõi paar korda kõhtu. Äkki hakkas tal kiire, sõdurid, kes mind ikka veel kinni hoidsid, lasid mu lahti ja pikk leitnant karjus venekeelse roppuse “Huijobõvaisja”. Ma ei lasknud seda endale kaks korda ütelda, tormasin miilitsate tagant üle tee rahva poole, samal ajal kuulsin selja taga venekeelset käsklust ja nägin, kuidas sõdurid rahva poole tormavad. Miilitsad olid otsustanud initsiatiivi enda kätte võtta ja hakkasid rahvast laiali peksma.
Jõudsin joosta vana Pälsoni ühika aiani ja tegin meeleheitliku hüppe. Jooksu pealt, käed ees, viskusin “havi” hüpates üle aia. Maandusin väga halvasti, end kergelt vigastades aia ja heki vahele. Jäin sinna lõksu. Kohe olid ka miilitsad platsis. Ülevalt aia tagant udjasid mind kaks asiaadi moodi soldatit kumminuiadega, ent õnneks oli neil mind võrdlemisi raske tabada. Võtsin oma viimase jõuvaru kokku, surusin jalad vastu aeda ja pressisin kere läbi tihedate põõsaste. Oksad kraapisid nägu, nägin välja jube räsitud, lumine, ilma mütsita, hõlmad eest lahti. Jooksin majaseinte ääri pidi rahvale järele. Nägin, kuidas peksti põgenevaid inimesi, kes olid miilitsatele vastu hakanud või lihtsalt jalgu jäänud.
Koos rahvaga marssisime mööda Riia maanteed alla linna poole ja keerasime Küüni tänava kaudu Raekoja ette. Kolonnis käies liitus meiega inimesi tänavatelt ja kokku võis olla inimesi umbes 300–500 ringis.
Platsil saime kokku ka sõbra Tiiduga. Tiit oli kindel, et vedelen juba kusagil kongis. Jällenägemise rõõm oli suur – me olime oma meelsust avaldanud ja ka ime läbi terve nahaga pääsenud. Suundusime bussijaama, et jõuda õhtuse bussiga koju Põlvasse.
Mis toimus Vanemuise ringauditooriumis?
Tõnis Siim, tollal üliõpilane
Sattusin tol õhtul Vanemuise 46 suurde auditooriumi, mis täitus kiiresti tänavalt tulnud rahvahulgaga. /.../
Partei ja julgeolekuorganid olid meeleavalduse summutamiseks mehitanud auditooriumi esimesed read kõige ustavamate omameestega, kellest lõviosa moodustasid punaste kateedrite õppejõud ja aspirandid. Rahvast oli kutsutud rahustama tuntud ajaloolektor Kaido Jaanson.
Siis väljus rahvahulk kontrolli alt. Rahva ohjeldamiseks astus üles tollane punase linnavalitsuse sekretär Tõnu Anton, kes kaotas aga enesevalitsemise, hakkas rahvast korrale kutsuma, kuid oli sunnitud üsna ruttu ja tulutult lavalt taanduma. Ka noorepoolse juuraõppejõu Paul Varuli manitsused ettevaatlikkusele ei andnud tulemusi. Rahvas ootas kannatamatult sõnumit selle kohta, mida kujutas endast Tartu rahu ja mida see tähendas Eestile. Segaduste virvarris ilmus justkui tellitult kõnepulti Eke-Pärt Nõmm, umbes kahekümneaastane lühikeseks lõigatud juustega rühikas noormees, kes asus ette lugema sõnu, mida rahvas oli kannatamatult oodanud: Tartu rahuga tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks … jne. Tekst oli mõjuv, selge ja lühike. Hiljem kuulsin, et Eke-Pärt luges ette tuntud teisitimõtleja Jüri Adamsi koostatud teksti. Jüri ise oli saadetud KGB mahitusel sõjaväe kordusõppustele.
Varsti pärast Eke-Pärt Nõmme esinemist tegi Lagle Parek ettepaneku mälestada minutilise leinaseisakuga Vabadussõjas langenuid. Sellele üleskutsele järgnes raevukas vastuseis esimeste ridade “ustavate” hulgast, ühelt parteiajaloo vanema põlvkonna õppejõult, kes teatas valju häälega, et kodanlikke kõrilõikajaid ei oleks küll vaja mälestada. Hetkeks tekkis sügav vaikus, mille katkestas tollal veel komparteilase, end ausaks kommunistiks nimetanud Raivo Paasi kõigile vastuvõetav kompromissettepanek: olid, kes nad olid, aga nad olid noored mehed, ja kui noored mehed saavad surma, on neist alati kahju, miks mitte neid mälestada. Seejärel tõusis enamik rahvast püsti, välja arvatud esimeste ridade “ustavad”, kellest mõni tõusis püsti, kuid paljud jäid istuma ja mõni kergitas ainult natuke oma tagumikku ülespoole.
Südaöine kohtupidamine 2. veebruaril
Rein Vanja, üliõpilane, vahistatu
Miilitsad mulle dokumenti ei tagastanud, sokutasid hoopis kongi, kus oli palju rahvast ja väga vähe ruumi. Kümneruutmeetrine ruum oli pungil täis enamasti noori rahuaastapäeva tähistajaid.
Olime seal tükk aega, kuni osa meist, ka mind, nime järgi välja kutsuti. Suur miilitsaauto sõidutas mõned meist kohe ja järgmise reisiga ka ülejäänud Ülikooli tänava kohtumajja, kus meid erilise hoolega valvati, sest militsionääre polnud kohal vähem kui meid.
Umbes kell 23.30 algas kohtuistung. Tseremooniat toimetas tollal rahvakohtuniku võltstiitlit kandev Uno Peeter Rahi, kes luges meile kõigepealt pikalt epistlit, nimetades rahu-aastapäevalisi peata lambakarjaks ja meid nende seas kõige aktiivsemaks. Ta märkis, et juhtunu eest ei satu kohtusaali ürituse korraldajad ise. Arvatavasti pidas ta silmas MRP-AEG liikmeid, kelle eest niisiis meie tõime oma (lamba)naha turule.
Siis hakkas Rahi karistusi määrama. Kõige nooremad – Kert Paimets ja veel kaks alaealist – said 30–50 rubla trahvi. Urmas Volkovile, kel oli äsja 16 eluaastat täis saanud, määrati juba seitse ööpäeva aresti. Raivo Silla ja mina saime arestiks kümme, Aksel Susi 13 ja Enn Tereping 15 ööpäeva. Kohtunik Rahi lisas, et teadaanded karistuste kohta saadetakse kooli või töökohta ning sealt tuleb kohtunikule teatada, millised lisakaristused määrab kool või töökoht omalt poolt. Lisakaristuste kohta on mul teada näiteks see, et Urmas Volkov visati kutsekoolist välja.
Nädal hiljem sai teiselt nn rahvakohtunikult Peeter Jerofejevilt kümme ööpäeva aresti veel üks rahu-aastapäevaline, Tartu linnaliinide bussijuht Johannes Sirel, kes käitus nn õigusmõistjate arust samuti valesti. Kuigi mitte tänaval, nagu meiesugune lambakari, vaid Tartu ülikooli ringauditooriumis Vanemuise tn 46, kus suure vastasseisu õhtuks oli korraldatud kohtumine punaajaloolastega. Tegu oli seega Tartu rahu alternatiivse ehk n-ö ametliku üritusega. Sirel süü seisnes selles, et ta tegi sellel stsenaariumivälise poolehoiu-avalduse Parekile, kes oli imekombel seal kohal.
Toetust Lagle Parekile olla ta hõisanud, millele vastas rahvas tormilise plaksutamisega. Pealegi nõudis rahvas aplausiga austatud üllatuskülalise auditooriumi ette esinema. Pärast koosolekut pääses J. Sirel kättemaksuhimuliste korravalvurite eest põgenema ning elas siis mõne päeva Tallinnas. Tartu bussiparki tööle ilmudes võeti ta aga skandaaliga kinni.
Igatahes oli ka Sirel lõpuks meiega ühes arestikambris, kuhu tegi visiidi ka Tartu tollane miilitsaülem Aleks Uibo.
Väljavõtteid 1988. aasta talvisest meediast:
4. veebruar, Edasi, autor Mart Kadastik
Kavandatava miitingu täpse aja teatamine Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa saadetes kinnitab veel kord, kelle abile toetub MRP-AEG tegelikult.
Vaatepilt, mis üleeile Tartu tänavatel avanes, oli tõepoolest tavatu: kõikjal kesklinnas võis näha miilitsamehi. Küsin paljude tartlaste eest: ka me äkki ei püüdnud suurtükiga kärbest tabada? Kas tõesti suutis üks väike naine (Lagle Parek) tekitada linnas sedavõrd erakorralise olukorra?
Püüan vastata. Esiteks, küsimus ei ole kunagi olnud ühes naises ega ka mitte tema kolmeteistkümnes kaaslases, kes on ühinenud MRP-AEG sildi alla.
10. veebruar 1988, Edasi, autor Raimu Hanson
Ma ei ole varem kohanud korraga nii palju miilitsaid nagu 2. veebruari õhtul Vanemuise tänava selles lõigus, mis jääb Struve ja Pälsoni vahele. Veel rohkem hämmastas mind aga vormikandjate ülalpidamine; kui nad asusid Akadeemia tänava otsa kogunenud uudishimulikke veenma miitingu ootamise tulutuses, tegid nad seda rahulikult, tasase häälega; mõni neist isegi naeratas. Siis veel naeratati... Kõiki neid, keda 2. veebruari hilisõhtul miilitsasse viidi, oli kokku 25. (Artiklis loetletakse ükshaaval koos töökohtadega ja süüteoga üles neist viis, kes said 7–15 päeva aresti – toim)
Jaanuar 1988, Edasi, sari “Kättpidi suures poliitikas”, autor Mart Kadastik
Kokkulepitud augustipäeval tuli Lagle Parek Edasi toimetusse. Silmitsesin teda: inimene nagu inimene ikka, ei ole tal sarvi ega saba. Hästi riides, viisakas. Ometi peaks ta olema – nii ma seal toimetusekabinetis mõtlesin – vaenlane.
Veel oli toimumata Hirvepargi üritus, olid kuulmata 23. augusti hinnangud ja järelkajad. Veel oli lootus üksteist pisutki mõista.
MRP-AEG infolehest lugesin enesehinnangut: nad olevat sümpaatsed ja intelligentsed inimesed. Kahtlemata on neil tugevaid külgi. Nõrgim külg on minu meelest see, et nad võtavad eestlaseksolemist justkui elukutset. Mitmed neist on selle töö nimel jätnud pooleli oma haridustee, on hüljanud perekonna, loobunud lapsi ilmale toomast.
Tartu kommunistide vahetud hinnangud
4. veebruaril 1988 oli Tartus partei- ja majandusaktiivi koosolek, mis oli varem välja kuulutatud teemal võitlusest kuritegevuse vastu Tartu linnas. Koosolekul osales 270 parteilast ning sellest on jäänud venekeelse protokolli peal ilutseb märge “salajane“. Enamik sõnavõtnuid puudutasid ka äsjast, 2. veebruari meeleavaldust.
Rait Maruste, EKP Tartu rajoonikomitee kandidaat, ülikooli kateedrijuhataja
Olin ise Vanemuise auditooriumis. Mind hämmastas see, et Lagle Parekil ei olnud esinemisprogrammi. Tema esinemine seisnes selles, et teda oli takistatud auditooriumis osalemast ja ta üldse ei teadnud, kas ta saab tulla, ning seepärast polnud ta ka teksti ette valmistanud. Talt küsiti, kas talle tõesti tungiti kallale, ja ta vastas, et Tallinnas see tõesti juhtus (29. jaanuari kallaletung Parekile ja Heiki Ahonenile Tallinnas – toim).
Parek ei andnud kuulajaile omalt poolt midagi. Kõik nägid, et ta on tühi koht. Miks küll satuvad paljud tema mõju alla? Mulle tundub, et ta manipuleerib oma eesmärgiga ning kasutab ära sotsiaalset ärevust. Ja ärevust on. Paljud inimesed auditooriumis olid häiritud julgeolekumeetmetest, mida sel õhtul kasutati. Miks nii palju miilitsaid? Milleks koerad? Ma arvan, et me ise põhjustasime liigseid probleeme. Miilitsa kohalolek oli möödapääsmatu, aga oleks pidanud tõkked kõrvaldama. Rahval tekkis võimalus ringi liikuda. Paljud arvasid nii. Me ei suutnud tänavakonflikti ära hoida.
Aleks Uibo, Tartu miilitsaülem
Arvan, et oli vaja oma jõudu näidata. Andsime umbes 150-liikmelisele grupile võimaluse vabalt ringi liikuda, kuni nad peaaegu oleks rajoonikomitee juures miilitsa jalge alla tallanud. Pidime nad kilpidega tagasi suruma. Edasi muutus see grupp veel agressiivsemaks ega teadnud, kuhu oma energia panna. Raekoja platsil tuli grupp laiali ajada. Algul üritasime neid suunata saali või auditooriumi, kuid sinna ei soostunud nad minema. Nad tahtsid jalutada, karjuda. Aimasime, et selline grupp moodustub. Meil on kogemusi, et kui moodustub grupp, varem karistatutest, alkoholiravil viibijaist, siis neid ei huvita Tartu rahu, nad otsivad, kus lüüa aknaid sisse või kellegi pea lõhki, röövida kauplusi jne.
