2012. aasta viis märksõna: vabakonnast Facebookini

Millest me rääkisime? Millest kirjutasime? Eelmist aastat iseloomustavad juba varasemast teada-tuntud märksõnad.

Kõigi kohustuslike aastakokkuvõtete, aastalõpuintervjuude ja tähtsamate sündmuste ülevaadete kõrvale peaks üles lugema märksõnad, mis nii ajakirjanduses kui ka pealtkuuldud vestlustes ehk kõige rohkem kõrva jäid. Olgu see ka spikriks nii poliit­tehnoloogidele, kommunikatsiooni­ekspertidele kui ka tähelepanelikele lugejatele: millega ja kuidas möödunud aastal tähelepanu võideti.

1 ESM, ACTA ja teised lühendid

See, et eelmine aasta algas suuremat sorti paanikaga võltsimisvastase kaubandusleppe ACTA pärast, tuli ehk kõige suuremaks üllatuseks neile poliitikutele, kelle jaoks jaotuvad eri eelnõud ja lepingud nii-öelda tehnoks (keerulisemad, tehnilisemat laadi ettevõtmised) ja sisulisteks.

Justiits­minister Kristen Michali, välisminister Urmas Paeti ja hiljem peaminister Andrus Ansipi jaoks oli kaugel Brüsselis alla kirjutatud ACTA just selline tehnoküsimus, millele polnud nende hinnangul üldse vaja tähelepanu pöörata.

Milline üllatus, et üks lühike tähe­kombinatsioon suudab külvata nii palju õudu ja hirmu.

Hiljem osutus samasuguseks Euroopa stabiilsusmehhanism, mille lühend ESM tähendab siiamaani paljude eestlaste jaoks meie riigi mahamüümist: me toetame rikkaid lõunaeurooplasi, samal ajal kui meie enda mediaanpalk on vaid mõnisada eurot.

Seesama tähelühend suurendas tohutult riigikohtu populaarsust ja nähtavust ning rahandusminister Jürgen Ligi kaitses seda riigikogu ees samasuguse kirega, nagu oleks pidanud kuueaastasele poisile kümnendat korda selgitama, miks ta peab kardisõidu ajal kiivrit kandma.

2 Facebooki-põlvkond

Enne kui Facebooki-põlvkonda üldse niimoodi nimetati, oli juba selge, et ta on olemas ja eristub tugevasti mõnest teisest põlvkonnast. Kui toona kaitseministri ametit pidanud Mart Laar tunnistas ACTA kaitsmise ajal, et tal sai Facebooki seinal tõenäoliselt ruum täis, said juba paljud aru, et inimesed räägivad erinevat keelt.

Niimoodi sai Facebooki-põlvkond endale palju enesekindlust juurde, sest vanema põlvkonnaga vastandumine on teatavasti koondav jõud – kuulake kasvõi Eesti internetikogukonna ühe juhi Siim Tuisu sügiseste hartadiskussioonide aegseid ütlemisi. Tema hinnangul ei oska praegu võimu juures olevad inimesed nutitelefonegi kasutada, mis siis veel noorema põlvkonna mõistmisest rääkida.

Kõige suurema tunnustuse sai Facebooki-põlvkonna silmis muidugi riigikogulane Kaja Kallas, kui (jälle) rahandusminister Ligi talle selle tiitli omistas.

3 Sotsiaalmeedia

Sotsiaalmeedia oligi ehk märksõna, mis nii lugejates kui ka nendes, kellest kirjutati, kõige rohkem hämmingut tekitas.

Kuna Facebooki-põlvkond jagas oma seintel just neile sobivaid arvamusi, mis katkematust uudisvoost kirurgilise täpsusega välja nopiti, siis ei saanud mõnigi isik eriti hästi aru, kuidas tema kuvand ühe või teise inimese jaoks täpselt selliseks osutus.

Miks oli Reformierakonnast saanud mõne inimese jaoks jõud, mis lõhkus kogu esindusdemokraatia?

Miks ei saanud teised aru, et 1690 uut liiget tähendab ju Reformierakonnale tohutut usalduskrediiti ja Silver Meikari artiklis esitatud süüdistused ei leidnud tõendamist? Miks teavad ühed tegelased väga täpselt, mida ütles ajakirjanik Vahur Koorits Eesti Energia pressišefile Merlis Nõgesele, ja teised pole sellest kuulnudki?

Seda sotsiaalmeedia mullu tegigi: lõhkus seni üpris ühtsena kulgenud meediavälja, tekitas asemele tuhandeid pisikesi välju ning lõi poliitikutest ja reaalsest elust tuhandeid kuvandeid.

4 Eetika

Nendes tuhandetes meediaväljades tekkis väga erinev arusaam eetikast ja just see ongi ehk üks vana väärtus, mille kattevarjus sai mullu peksta nii meediat, poliitikuid, vabakondlasi, opositsionääre, ärimehi kui ka veel kord poliitikuid. Oli see siis eetiline, et riigikogulased said endale odavamalt Volvosid osta? Või et prokuratuur lasi 500 euro pärast kümnetel uurijatel Keskerakonna kontori läbi otsida? Või Silver Meikari otsus mitte lahendada rahastamisküsimusi erakonnas, vaid minna ajakirjandusse? Oli riigikohtu otsusel ESM-i asjus ka eetilisi küsimusi? Kas elektri hinnast on ikkagi eetiline tänavu niimoodi tõusta? Ja kas Kaja Kallase algatatud riigikogu eetikakoodeksi debatt jõuab mingi käegakatsutava lahendini või ei saa poliitikute endi algatatud eetikadebatte juba ameti tõttu tõsiselt võtta? Siinkohal peab ära märkima teisedki eetikaga seotud märksõnad nagu näiteks justiitsminister Kristen Michal, Harta 12, jääkeldri protsess, „Aitab valelikust poliitikast” jt.

5 Vabakond

Reformierakonna rahastamisskandaali (mis võiks juba eraldi märksõnana eelmist aastat defineerida) kõige suurem võitja ongi ehk vabakond – presidendi 2010. aasta sõnausest lendu läinud uus liitsõna, mis tähistab kolmanda sektori esindajaid. Kas nad on siis demokraatia lõhkujad (nende jaoks, kelle arvates oli kogu Harta12 protsess ebademokraatlik ja pisendas esindusdemokraatiat) või vastupidi päästjad (nende jaoks, kelle arvates on erakonnad kõige kurja juur ja tuleks riigijuhtimisest kõrvaldada). Kainema peaga inimeste jaoks oli vabakonna vastuoluline käsitlus positiivne selles mõttes, et suurendas nende nähtavust ja olulisust Eesti ühiskonnas. Ehk on nüüd vähemasti erakondlikus poliitikas jälle rohkem soovi kaasata kolmanda sektori organisatsioone.TähelepanutaMillest me ei rääkinud

Arstide streik – kõlab küll esmapilgul imelikult, sest streik ju toimus ja sai väga suurt kõlapinda. Aga streiki oli väga vähe näha ja paljud unustasid, et streik juba näiteks kolmandat nädalat kestis.

Kroonid – kui 2011. aastal väitsid paljud, et ei suuda uue rahaga harjuda ja peavad pidevalt summasid ümber arvutama, siis mullu arvutamine ununes. Ainult siis, kui ajakirjanduse jaoks on kroonides arvud suuremad, neid mainitakse (võrdle: miljon krooni või 64 000 eurot, kumb on suurem?).

Riigikogu demokraatide ühendus – tulid küll suure pauguga välja pärast Kalle Laaneti Keskerakonnast väljaviskamist, kuid ülejäänud aasta jooksul ei suutnud pildile mahtuda. Ka Vaba Isamaaline Kodanik ei suutnud meie tähelepanu hoida.KommentaaridTagasihoidlik majanduskasv

Aivar Rehe
Danske Bank Eesti tegevjuht

Eesti tegi 2012. aastal kaubanduspartnerluses Venemaaga käivetes suure sammu positiivses suunas. Loodan, et kahe riigi poliitikud ei kaevu piirileppe suhtes sõnasõtta, vaid 2013. aastal sõlmitakse juriidiliselt pädev piir. Poliitiline sula toob sula ka majandusse, vähemalt Peterburi piirkonda.

Aastal 2013 euro on ja jääb ning nõrku riike hakatakse järele aitama.

Majanduskasv tuleb sel aastal Eestis tagasihoidlikum. Suurtes euroriikides saabub SKT langusperiood ja just aasta esimeses pooles näeme punaseid kvartali kasvunumbreid. Põhjus on selles, et 2012. aastal riigid rääkisid säästumeetmetest ja 2013 hakatakse neid reaalselt ellu viima. See tähendab langust nii tarbimises kui ka tootmises.

Julgen öelda, et 2012. aasta majandus­kasvu tempo olenemata ohtudest säilib. Meie majandus on võrreldes suur­riikidega väike ning ettevõtted on alates 2009. aastast oma toodete ja teenuste pakettidega nii paindlikuks muutunud, et ma ei prognoosi šokeerivaid tagasilööke.

Võistlus kvaliteetse tööjõu pärast kasvab ja tuleb surve töö tasustamisele.

SKT kasv tuleb Eestile 3,3%, inflatsioon 3,5%, tööpuudus 9,3% ja töötasu tõus 3,8%.

Kohalike valimiste aasta

Tõnis Saarts
Tallinna ülikooli lektor

Saabunud aasta peamiseks märksõnaks saavad kohalikud valimised. Rahvus­pingete kunstlik üleskruvimine, otsitud skandaalid, korruptiivsed valimis­kampaaniad – need ilmselt saavad märksõnadeks.

Kui eelmisel aastal oli teravik suunatud Reformierakonna pihta, siis sel aastal pole välistatud, et konkurendid panevad seljad kokku ja püüavad veidi SDE tiibu kärpida. Reformierakonna rahastamisskandaal küll vaibub, kuid vaevalt erakond ka sel aastal negatiivsest meediatähelepanust täiesti pääseb.

Kõrgendatud ootused nn jääkeldri protsessi osas [arutlus demokraatia kriisi üle] ilmselt ei realiseeru, sest erakonnad praagivad veidigi radikaalsemad ettepanekud päevakorrast välja ja üritavad lõppkokkuvõttes piirduda pigem kosmeetiliste parandustega nii valimis- kui ka erakonnaseadusse. Nii palju streike ja meeleavaldusi sel aastal oodata pole, sest poliitikud on enne valimisi mõnevõrra dialoogialtimad ja avaliku arvamuse suhtes tundlikumad. Pingeid võivad aga tekitada käimalükatud kõrgharidusreform ja õpetajate palgareform. Üsna põhimõttelisi otsuseid nõuab ka Estonian Airiga toimuv.

Anna-Liisa Villmann