Evdokia Samolaynen mäletab, et käis perekonnaga kuskil kohtumisel, kuid ei saanud päriselt aru, millega ta kohtumisel nõustus. Selgus, et ühishüpoteegiga. Foto: Priit Simson

„Mul ei ole kuhugi minna, ma ei tea, mis minust küll saab,” ütleb 84-aastane Evdokia Samolaynen kahe käega rinnale surudes. Ta istub diivanil oma väikeses Pärnu kesklinna korteris, mis juriidilises mõttes ei olegi enam tema oma. Swedbank on tema kodu juba sundmüüki suunanud ja uus omanik on korteri ka ära ostnud.

Uus omanik soovib, et vanaproua välja koliks, ja keeras vahepeal ka korteri elektriühenduse kinni, kuid Samolayneni juristi pöördumise peale saadi elekter siiski tagasi. Vanaprouale appi tulnud jurist vaidlustas seejärel edukalt kohtus panga täitemenetluse, tänu millele on Samolaynenil nüüd õigus oma kodus edasi elada.

Südamevalu on aga suur, teadmatus ja stress on juba vanaproua tervisele oma jälje jätnud.

Tagajärgi ei selgitatud

Samolaynenil on kolm klassi kooliharidust. Terve elu on ta Pärnu kandis teinud vabrikutes rasket füüsilist tööd. Selle eest on ta soetanud endale väikese korteri, kus vanaduspõlve veeta. Eesti keelt ta ei oska — ei suuliselt ega kirjalikult. Ometi on tema allkiri 2007. aastast pärit eestikeelsetel dokumentidel, millega tema korter on määratud tema poja pere kodulaenu tagatiseks.

Ühishüpoteegi seadmise dokumendil on palju allkirju: Samolayneni poja ja minia, sama maja teise osa ostnud minia õe ja tolle abikaasa, panga esindaja ja notari omad. Lepingul on palju osapooli, ent keda kõige selle eest vastutama on pandud, ongi just Samolaynen. Pensionär oma ainukese vara, oma koduga. Laenu eest ostetud majapooled on aga veel müümata.

Samolaynen ise ei mäleta, et ta oleks sellesisulisele dokumendile allkirja andnud. Ta mäletab, et käis koos perekonnaga kusagil kohtumisel, aga selle tähendusest ta enda sõnul aru ei saanud.

Artikkel jätkub, loe edasi juristi ja Swedbanki kommentaare.

« Avalehele 311 Kommentaari