Foto: Rauno Volmar

Paraku kehtib selline absurd videosalvestiste laenutamise puhul ja seetõttu pole võimalik vähemasti pooli raamatukogudes leiduvaid DVD-plaate ega videokassette välja laenata. Kultuuriministeeriumi initsiatiiv probleemi lahendada on pehmelt öeldes tühine, arvatakse raamatukogudes.

Praeguseks on enamik Eesti videolaenutusi suletud ja kui inimene ühekordseks vaatamiseks salvestist osta ei raatsi, on kõige lihtsam see internetist varastada. Eesti rahvaraamatukogudes on samal ajal DVD-plaatidel ja VHS-kassettidel umbes 25 000 videosalvestist. Aga seal tuleb kõigepealt uurida, kas raamatukogul on laenutuslitsents või mitte.

Kurikuulus 13. paragrahv

Kurja juur on autoriõiguse seaduse 13. paragrahv, kus seisab: „Audiovisuaalse teose kojulaenutamine on lubatud vaid juhul, kui filmi esmasalvestuse tootja on andnud selleks loa.” Säte on vastuolus nii tavamõistuse arusaamisega raamatukogu funktsioonist kui ka rahvaraamatukogu seadusega, kus seisab raamatukogude kohustus tagada vaba ja piiramatu ligipääs informatsioonile ja kultuurile.

„Piiramatu ligipääs tegelikult puudub,” nentis Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonna juhataja Kaie Viigipuu-Kreintaal, kes on ka Eesti muusikakogude ühenduse esimees. „Täna on osa kunstiliike – audiovisuaalsed teosed –, kirjandusega võrreldes ebavõrses olukorras.”

Näiteks Tallinna keskraamatukogu videoteegis on praegu umbes 2000 videosalvestist, millest laenata saab umbes 40%. Lääne-Virumaa keskraamatukogus on 736 salvestist, millest laenutusluba on 229-l ehk umbes kolmandikul. Puuduvad nt Disney multifilmide, välismaa mängufilmide ja muusikavideote laenutuslepingud.

Kuna kultuuriministeerium on jätnud raamatukogurahva videomurega üksi, peab iga kogu iseseisvalt peale videosalvestise ostmist hakkama laenutamise litsentsi küsimusi lahendama. Kui filmil pole Eesti tootjat või levitajat, on selge, et suurte Ameerika või mis tahes muude välismaa stuudiotega ei hakka ükski raamatukogu iseseisvalt mingeid lepinguid sõlmima. Selleks puudub tööjõud ja pädevus.

„Tihti on lubade saamisel üsna keeruline kindlaks teha, kellel on üldse laenutuslubade andmise õigus. Segadust tekitab, kui komplektis on koos CD ja DVD, sest esimese laenutamiseks pole spetsiaalluba vaja, teise puhul on,” rääkis Lääne-Virumaa keskraamatukogu komplekteerimisosakonna juhataja Iivi Kask.

Laenutuslitsents kehtib keskmiselt 5–10 aastat. Lepingu tingimused võivad olla erinevad, aga keskmiselt tuleb aastas maksta 10–15% toodete käibemaksuta ostusummast. Kuid laenutusõiguse hind võib DVD hinna ka mitmekordselt ületada – küsitud on isegi ligi 130 eurot. Seetõttu ostetakse Rakvere raamatukogule praegu vaid lastefilme ja Eesti filmiklassikat.

Säilitamise kohustus

Mõned raamatukogud on lepingute sõlmimisele käega löönud ja laenutamisest loobunud. „Pärnu keskraamatukogul on 510 DVD-d ja 110 VHS -i. Ühtegi lepingut sõlminud ei ole ja neid koju ei laenuta,” ütles arendusjuht Heinike Sinijärv. Ta lisas, et filmide laenamise vastu on küll huvi, aga raamatukogu ei ole nõus maksma õiguse eest salvestisi laenutada.

Absurdi süvendab, et vähesed Eestis veel tegutsevad videolaenutused ei pea sõlmima mingeid lepinguid ja saavad ostetut vabalt laenutada. Pealegi veel tasu eest, samal ajal kui tasuta raamatukogulaenutuse võimalused on kitsendatud. Rakveres tegutseva laenutuse Videoekspress omaniku Irina Šerbašova kinnitusel saab ta salvestist ostes ühtaegu ka laenutamisõiguse.

Miks aga raamatukogud üldse videoid ostavad, kui neid välja laenata ei saa? Selgitab Kaie Viigipuu-Kreintaal: „Erinevalt tavalisest videolaenutusest on raamatukogul ka pikaajalise säilitamise funktsioon, samuti komplekteerimise järjepidevuse põhimõte.”

Tulemusteta ettepanekud

Tartu linnaraamatukogu direktor Asko Tamme leidis, et olukorda oleks lihtne lahendada: „Anda raamatukogudele filmide suhtes samasugune laenutusõigus nagu muusikasalvestiste puhul, mida saab laenutada neli kuud pärast ilmumist.”

„Võiks kehtida sama kord, mis raamatute laenutamisel, kus kehtib laenutushüvitise süsteem,” pakkus Heinike Sinijärv Pärnust. Nimelt saavad raamatute autorid ja illustraatorid tänu riiklikele kokkulepetele laenutuskordade eest autorihüvitisfondist raha.

Kaie Viigipuu-Kreintaal meenutas, et viimane muusikakogude ühenduse pöördumine saadeti toonasele kultuuriministrile Laine Jänesele juunis 2010 ja sellega ühinesid kõigi keskraamatukogude juhid. Selles sooviti, et filmi esmasalvestuse tootjal ei oleks õigust lubada ega keelata oma toodete raamatukogust laenutamist, kuid tal peaks olema õigus saada laenutamise eest hüvitist. Samuti sooviti rakendada uutele videosalvestistele ajaline laenutuspiirang nende aktiivse müügi ja levitamise ajal. Seni tulemusi pole.

Kui praegune süsteem peaks kehtima jääma, siis loodab raamatukogurahvas, et ministeerium võtaks vähemalt enda kanda raamatukogude esindamise mure litsentsilepingute sõlmijana.

Kultuuriministeeriumi õigusosakonna nõuniku Toomas Seppeli selgituse kohaselt on riiklikud kokkulepped filmide laenutusõiguse puhul filmitootjatega sõlmimata, sest nende hüvitiseootus oli läbirääkimiste ajal suurem kui riigi pakutud laenutushüvitis. Seetõttu peabki praegu iga raamatukogu ise läbirääkimisi pidama.

Ministeeriumi pressiesindaja rõhutas, et raamatukogu ei pea siiski sõlmima lepingut mitte iga DVD kohta, vaid saab selle sõlmida ka filmitootjaga kogu kataloogi ulatuses.

„Samas ei ole mõeldav, et näiteks kirjanikud ja illustraatorid oleksid nõus andma osa oma hüvitisest andma filmitootjatele. Seega peaksid raamatukogud ise tasuma filmitootjatele laenutuse eest ning seda tänane õigus ka võimaldab,” lisas Seppel.



JOKK-SKEEM

Filmi saab ka tagauksest

Ausale filmisõbrale, kes keeldub vaatamast internetist varastatud filmi, on Eestis siiski ka nii-öelda juriidiliselt korrektne tagauks ehk JOKK-skeem. Nimelt lubab autoriõiguse seadus raamatukogul filmist eraisikule õppeotstarbeks koopia teha. Seejärel saab filmihuviline seda isegi sõprade ringis vaadata, kui suudab tõendada filmiseansi õppeiseloomu. Selleks võib asutada näiteks kohaliku kooli lastevanematest filmisõprade klubi.


NÄITED ELUST

„Klass” keelatud, aga järg lubatud

Tallinna keskraamatukogu näiteid sellest, mida saab ja mida ei saa laenata.

Eesti filmid, mida saab laenata

„Klass: elu pärast”

„Mäeküla piimamees”

„Need vanad armastuskirjad”

„Ristumine peateega”

„Sügisball”

„Ukuaru”

„Kõrboja peremees”

„Kevade”

„Naerata ometi”

„Wikmani poisid”

Eesti filmid, mida ei saa laenata

„Klass”

„Kuhu põgenevad hinged”

„Sigade revolutsioon”

„Taarka”

„Georg : baritoni naise jutustus”

„Tühirand”

„Tõrjutud mälestused”

„Nimed marmortahvlil”

„Ruudi (lastefilm)”

„Mina olin siin”

Välisfilmid, mida saab laenata

„Andrei Rubljov”

„Briljantkäsi”

„Rentslimiljonär”

„Julm romanss”

„Sotsiaalvõrgustik”

„Laineid murdes”

„Lohetätoveeringuga tüdruk” (Rootsi versioon)

„Meister ja Margarita”

„Moskva pisaraid ei usu”

„Oliver Twist”

Välisfilmid, mida ei saa laenata

„Äärelinna tuled”

„Vihmamees”

„Amadeus”

„Pianist”

„Kuninga kõne”

„Idioodid”

„Casablanca”

„Austraalia”

„Tuulest viidud”

„Trainspotting”