Tsivilistid said laigulised mundrid selga ning lähevad õppusele. Foto: Hendrik Osula

„Nojah, ma siis lähen. Eks millalgi näeme,” ütles mu abikaasa eile südaööl, võttis seljakoti ja läks minema. Õppus Siil oli alanud. Ta on kaadrikaitseväelane ja keset ööd õppusele minekus pole iseenesest midagi erilist. Aga seekord jäin tõesti mõtlema. Mis tunne oleks siis, kui sõda algaks päriselt ja saadaksin oma meest päriselt sõtta? Mis siis, kui kaalul olekski Eesti riigi iseseisvus ja maalritest-õpetajatest-ettevõtjatest tuleks kokku panna vägi, mis suudab säilitada vaba riigi? Õppus Siil proovib esimest korda nii suures mastaabis järele. Kokku tahetakse saada 13 000 meest ja naist, neist 7000 reservväelased.

Kogunemispunktid on üle Eesti laiali. Väiksemates linnades oodati kuni poolteistsadat osalejat, aga näiteks Tapa kaitseväelinnakus, kus on koos kolm väeosa, pidi eile oma püksid-särgid-kiivrid ja muu varustuse kätte saama ligi 400 meest. Tapa kesklinn oli pärast keskpäeva unine ja vaikne nagu alati, aga väljaõppekeskuse lähedal toimuv meenutas mõnd suvist festivali. Pikk autodesaba ootas parklasse pääsu ja oli kuulda nurinat, et parkla on väeosa pääslast kaugel ja vantsida tuleb liiga palju. Parata polnud midagi ja väeossa tuli igaühel minna omal jalal.

Avalehele
176 Kommentaari
Loe veel: