Kõik algas karskest ühistegevusest

Valvaja vanem ajalugu vastas igati selle organisatsiooni nimele. Alates 1910. aastast asus karskusselts Pärnu mnt 41 (tollal Väike-Pärnu mnt 31) hoonetes. Seltsis harrastati koorilaulu, orkestri- ja näitemängu ning kehakultuuri.

Jaan Simsivart, kes oli 1905. aastast krundi omanik, pidi juba 1909. aastal Valvajale kõlblikud ruumid üle andma, kuid see venis mitmel põhjusel ning selts võis sisse kolida alles 8. veebruaril 1910.

16. aprillil 1910 toimus praeguse Kalevi võimla esise muruväljaku kohal asunud Valvaja ruumide sisseõnnistamine. Avaramad võimalused mõjusid seltsi tegevusele igati soodsalt, näiteks kiirenes spordiosakonna rajamine.

Valvaja peakoosolekul 1. novembril 1910 kinnitati Krulli masinatehase külmutusseadmete meistri August Paasi eestvõtmisel spordiosakonna kodukord. Osakonda registreerus 27 mees- ja 7 naistöölist Lutheri vabrikust, Dvigatelist ning raudtee- ja sadamatehasest.

Esialgu tegeldi peamiselt võimlemisega. Harrastati kergejõustikku Volta taga heinamaal, Tondi tänava raudteeülesõidu lähedal, juudi surnuaia taga raudtee ääres, Väike–Epinatjevi (praegu Hõbeda) tänava piirkonnas ning praeguse Pärnu mnt 41 asuva võrkpalliväljaku kohal olnud miniatuursel spordiväljakul, kus suvekuudel võimeldi ning hüpati kaugust, kõrgust ja teivast. Talvel rajati sinna liuväli.

Raha spordiriistade hankimiseks saadi pidude korraldamisega. Spordiosakonda juhtis August Paas, kes jäi sellele kohale ka pärast 1912. aasta valimisi. Valvaja liikmeskonda kuulus näiteks selline suurte organiseerimisvõimetega isik nagu Anton Õunapuu.

Enamlased sõid karsked kodanlased välja

Esimese maailmasõja ajaks kujunes välja olukord, kus Valvaja tegevus oli mitmekesine, kuid üheski valdkonnas mitte eriti tugev. Karskusselts langes kergesti bolševike mõju alla. Alguse sai see 1914. aastal, kui Lutheri rahvamaja anti üle sõjaväevõimudele ning rahvamajas peavarju saanud bolševikud pidid endale otsima uue asukoha.

Alma Vaarmani mälestuste järgi astuti Valvajasse seetõttu, et seal oli vähe liikmeid ja nende seas tugevam poolehoid kommunistlikule liikumisele kui mujal. Kuigi paljud bolševikud pääsesid Valvaja juhatusse, ei olnud esialgu ülemvõim veel nende käes, seetõttu seati eesmärgiks nende väljasöömine, kellele polnud kommunistlikud vaated meeltmööda. Valvaja võeti lõplikult üle 1915. aastal.

Saksa okupatsiooni ajal said jätkata need organisatsioonid, kellelt ei olnud karta revolutsioonilisi ja rahvuslikke püüdlusi. Kuna Valvaja oli ametlikult karskusselts, siis Saksa võimud ei takistanud tema tegevust. Ometi ei kasutanud Valvaja ära oma võimalusi.

Alma Vaarmani mälestuste järgi oli Valvaja sel ajal varjusurmas. Vaoshoitus kadus otsekohe, kui võim läks eestlaste kätte. Pikaajalisest varjusurmast sai peaaegu üleöö pöörane tormamine ning esimesel võimalusel kuulutati kitsas ringis välja nõukogude võim. Omaette küsimus, kas peale selle kitsa ringi veel keegi muu asja tõsiselt võttis.

Kui kommunistid 1917. aasta oktoobris võimule said, pääsesid paljud Valvaja tegelased reaalse võimu juurde. Näiteks Valvaja näitejuht Julius Rossfeldt. Tema eestvedamisel moodustati Valvaja näitetrupist 1917. aastal Tallinna Tööliste Teater. Enne seda, 1916. aastal asutas rühm Tartu Vanemuise teatrist lahkunud näitlejaid Tallinnas Pandorini seltsi juurde kutselise teatri, mida 1917. aastal hakati nimetama Tallinna Draamateatriks. Samal aastal ühines trupi tuumik Tallinna Tööliste Teatriga.

Pärnu mnt 41 jätkas Vabadussõja ajal tegevust ka karskusselts Valvaja. Kuna seltsi bolševikemeelne juhtkond lahkus Eestist, siis oli seltsi tegevus äärmiselt loid.

1920. aastate alguse olustikule jättis tugeva jälje sõjajärgsete aastate vaesus. Pärast pikka sõda lootsid kõik kiiret elutaseme tõusu, paraku oli seda täiesti laostunud majanduse tingimustes võimatu saavutada. See tekitas paljudes pessimismi, kibestust ja lootusetust.

“Karsklased” meenutavad põletamist

Sellist pinnast püüdsid igati ära kasutada Eesti iseseisvuse vastased jõud, eelkõige Moskva juhtnööride järgi tegutsenud kommunistid. Toome vaid mõne näite. 5. mail 1967. aastal teatri- ja muusikamuuseumis korraldatud vestlusringis ei meenutanud Valvaja laulukoori ja näiteringi kunagised liikmed koorilaulu- või näitemängusaavutusi, vaid kõnelesid üldsust šokeerivatest üritustest, nagu näiteks kristliku kirjanduse rituaalne põletamine.

Nendest meenutustest võib mõndagi välja lugeda. Esiteks seda, et laulu- ja näitemängu vastu ei olnud kuigi suurt huvi ning seltsi kasutati poliitika kattevarjuks. Rahva toetus sellisele ringkonnale oli tühine ning tähelepanu pälvimiseks kasutati äärmuslikke võtteid. Hõre sisu, ambitsioonikad eesmärgid ning tugev grupieufooria näitab, et tegemist oli võimuahnete, kompleksidega ning kibestunud inimestega.

Selles kontekstis ei ole ime, et veel 1967. aastal ei häbenenud need isikud oma seotust 1924. aasta 1. detsembri mässuga.

Pärnu mnt 41 jätkas 1922. aastani tegevust karskusselts Valvaja, mis oli endiselt kohalike kommunistide mõju all. Seltsi tegevuses olid näitemängud ja sport peamiselt poliitika kattevarjuks. 1922. aastal moodustati uuesti vahepeal tegevuse lõpetanud jalgpallimeeskond.

Valvaja ruume kasutasid ka teised kommunistlikud ringid ja ühendused, näiteks spordiselts Herkules ja Eesti Iseseisva Sotsialistliku Partei Tallinna osakond. Sellel perioodil tegutses Pärnu mnt 41 veel Üle-eestimaaline Noorproletaarlaste Ühing, mis riigivastase tegevuse pärast pidi siseministri määrusega 14. aprillist 1921 tegevuse lõpetama.

Valvajal olid pärast seda, kui bolševikud juhtimise enda kätte said, alalised probleemid üüri maksmisega. Kinnistu omanik Jaan Arnover nõudis juba 1922. aastal üürivõlglaselt ruumide vabastamist. Valvaja ei täitnud seda korraldust ning 1923. aasta algul tõstis politsei nad välja.