Ainus elav tunnistaja kaitseb 36. eesti politseipataljoni
Eestlastest koosnenud 36. politseipataljoni tõenäoliselt ainus elav võitleja Vassili Arula kinnitab kaitsepolitsei ja ajaloolaste arvamust, et eesti sõdurid ei osalenud Teise maailmasõja ajal Valgevenes juutide hukkamisel.
77-aastase Arula silmanurgad lähevad niiskeks, kui ta meenutab legendaarset pataljoniülemat Harald Riipalu ning juudi uurimiskeskuse juhi Efraim Zuroffi juulis alanud süüdistusi tema pataljoni kohta.
##“Kinnipeetute mahalaskjateks olid sakslased ja hallide kätistega mustas mundris poolakad. Võib-olla aetaksegi nüüd poolakaid eestlastega segamini,” räägib Arula, kes on viimastel nädalatel juutide süüdistuste tõttu sellest ajast päevade kaupa mälupilte kokku pannud.
Arula sõnul oli 1942. aasta augustis 36. pataljoni ülesandeks valvata Valgevenes Novogrudokis endisi Poola kasarmute hobusetalle kinnipeetutega, kus võis olla ka juute.
“Ma tean ka seda kohta, kus neid maha lasti. See oli linna lähedal ühe järvekese ääres, kus meie ujumas käisime,” meenutab Arula. “Jutud liikusid ringi ja ka meie kõrvu jõudis, et just juute viidi mahalaskmistele.”
“Miks neid seal hoiti ja kas seal olid ainult juudid, seda ma öelda ei oska,” lisab vana sõdur.
Dokumendid ei kinnita. Arula juttu kinnitab ka Tallinnas riigiarhiivis säilitatav 36. pataljoni ajalugu, mille pani 1943. aasta kevadel kirja pataljoni ülem Riipalu. Tegemist on ühega vähestest usaldusväärsetest dokumentidest vaidlusaluse pataljoni tegevuse kohta.
Riipalu teksti järgi jõudis pataljon Novogrudokisse 5. või 6. augustil ning sai kohe paar päeva puhkust. Kaitsepolitsei andmetel mõrvati Novogrudokis umbes 2500 juuti juba 7. augustil, kuigi selle kuupäeva kohta puuduvad samuti usaldusväärsed andmed. Juutide eskortimisest ja nende hukkamisest pole Riipalu tekstis sõnagi.
“Pataljon paikneb endistesse Poola ratsaväe kasarmutesse. /-/ Pataljon rakendub partisanide vastasesse võitlusse. Sõit välja ülesande täitmisele toimub autodel – peale ülesande täitmist siirdutakse tagasi jälle alalisse asupaika. Pataljoni ettevõetud aktsioonid on küllaltki edukad,” kirjutas Riipalu Eesti Ekspressi andmetel. Üksus lahkus Novogrudokist 25. augustil.
Ka kaitsepolitseil puuduvad andmed selle kohta, et 36. eesti politseipataljon osales juutide hukkamisel Novogrudokis või oleks pannud toime muid inimsusvastaseid kuritegusid.
Valetunnistused. Ainus, kes peale Zuroffi viitab eestlaste võimalikule osalemisele Novogrudokis juutide tapmisel, on president Lennart Meri asutatud inimsusvastaste kuritegude uurimiskomisjon.
Nõukogude vastuluure NKVD ülekuulamismaterjalide põhjal väidab komisjon, et 36. pataljoni esimene kompanii tegeles juutide mahalaskmisega Novogrudokist 15 kilomeetri kaugusel ning teine kompanii valvas Novogrudoki getot ja eskortis juudid laskmispaigale.
NKVD materjalide väärtus on aga kaheldav, sest vähemalt ühe tunnistaja, Rudolf Mäeoru kohta on teada, et tema ütlused 36. pataljoni sõdurite osalusest juutide tapmisel sai NKVD relvaähvardusel, kirjutas Eesti Ekspress. Lisaks selgus hiljem, et Mäeorg üldse ei teeninudki 36. pataljonis.
Vassili Arula kuulas NKVD ja selle järglane KGB üle kolm korda, esimest korda 1952. aastal.
“Mind kuulas üle üks Venemaa eestlane. Tal oli üks kaust, kust võttis välja lehe, kus oli kokkuvõte minu teenistuskäigust 36. pataljonis ja foto, mis salaja minust pärast sõda tehtud. Mul jäi mulje, et nende kätte oli jäänud kogu meie pataljoni arhiiv,” räägib Arula. Seetõttu ei jäänud Arulal muud üle, kui kogu sõjamehetee pataljonis detailselt ära rääkida, sealhulgas ka praegu kurikuulsaks tehtud episood Valgevenest Novogrudokist.
Järgmistel ülekuulamistel ei küsitud Arulalt enam midagi Novogrudokis viibimise kohta.
