“Meie filmitöö algaski nii, et kunagi istusime ja mõtlesime, mida võiks teha: oh, siit saaks sellise efekti…” räägib Aira. “…oleks kaamera, saaks kõike seda filmida, oi, oleks vaid kaamera!” jätkab Sirli. Veidi hiljem laenasid nad tuttavatelt suure kaamera, mille tassimist meenutades vajuvad tüdrukute õlad madalale.

“Jäime filmimisest täitsa sõltuvusse,” naerab Sirli.

Nende esimeste mängufilmide stsenaarium valmis filmimise käigus, publikuks oli pere ja sõbrad. Paari aastaga on filmide ja veel monteerimata lõikudega kassette kogunenud mitukümmend.

Kaamera nimi on Jüri

Aasta tagasi ostsid tüdrukud tööga teenitud ja suure vaevaga kogutud raha eest kahe peale päris oma kaamera. “Saime toredalt elektroonikapoe müüjalt allahindlust, tema järgi sai kaamera ka endale nimeks Jürka,” räägivad nad kahe peale kokku. Enne välismaale minekut tuleb lisaks Jürkale nüüd veel üks kaamera hankida, sest Sirli sõidab aastaks õppima Mehhikosse ja Aira Argentinasse.

“Valisime riigid, mis on Eestist võimalikult erinevad, et kogemus oleks hästi suur,” räägib Sirli. “Et oleks teistsugune. Me ei arva, et see on parem kui Eesti,” lisab Aira.

Sirli imestab võrdluseks, kui palju on neil sõpru, kes taolist reisihimu ei mõista ja eelistavad kodumaal kiiresti kooli lõpetamist. Tüdrukud usuvad siiralt, et saavad välismaalt kaasa julgust, uusi oskusi, laiema

maailmapildi. “Endised vahetusõpilased paistavad hoopis teistsugused: mõistvamad, targemad,” kiidab Aira.

Kui nende dokumentaalfilmi tegemist toetab kultuurkapital, siis välismaale vahetusõpilaseks minemiseks vajalikku raha otsitakse sponsoritelt. Raha hankimine on osutunud arvatust palju raskemaks. “Arvasime, et kõik sõltub meist endast – kui oled püüdlik ja tubli, unistad ja lähed selle poole, siis ei takista sind miski,” räägib Sirli. “Vahepeal on aga ajad palju keerulisemaks läinud ning raha leidmine pole enam nii kerge,” lisab Aira.

Sponsorite leidmiseks on kasutatud kõiki taktikaid - helistamist, uksele koputamist, kirjasaatmist (nii paberil kui elektrooniliselt), pikemaid ja lühemaid kirjeldusi jne. “Eks me püüa mõistatada, kuidas kellele meeldib,” räägivad kogenud neiud. Läbi on kammitud sadu ja sadu firmasid.

“Lähed väikefirmasse: neil pole raha. Lähed suurfirmasse: selgub, et neil on suuremad koostööpartnerid ja projektid, mida toetatakse, meie oleme aga isehakanud väikesed filmitegijad,” kirjeldavad Koort ja Savolainen olukorda. “Moraalne tugi on suur, kõik ütlevad, et selliseid hakkajaid meil Eestis ongi vaja, edu teile. Sellega meid aga Argentinasse ei lükka,” naerab Sirli.

Kuu aega raha leidmiseks

•• Aira ja Sirli on välisriiki õppima minekuks raha kogunud juba aasta, kuid vahetuseks ettenähtud 85 000 kroonist on kummalgi koos vaid 55 000, kusjuures mängu on pandud oma pere ja tuttavate säästud ning tööga kogutud raha. Väljasõiduni on jäänud vaid napilt alla kuu. “Me oleme juba päris paanikas,” tunnistavad nad.

•• Seni on sponsoriks hakanud enamasti keskmise suurusega firmad, mille eesotsas on filmi- või reisihuviline juht, kes tüdrukute püüdlusi mõistab. Kõige tavalisem toetussumma on 1000 krooni, vahel ka 5000. Vastu pakuvad tüdrukud reklaamivõimalust nii valmiva filmi juures kui ka kodulehekülgedel, kuhu oma kogemusi saatma hakatakse.

•• Tüdrukute õppimise sponsoreerimiseks võib raha kanda YFU Eesti MTÜ arveldusarvele Hansapangas 221001141378 või Ühispangas 10220006518010 selgitusega: Aira Koort ja Sirli Savolainen, projekti kulude katteks Mehhikos ja Argentinas.