Ajakirjanike emotsionaalsed kohtumised Andrus Ansipiga

Kelle jaoks mentor? Kelle jaoks kurjustaja? Kelle jaoks lobamokk? Kelle jaoks suur avalikustaja? Allpool kirjeldavad Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanikud oma kõige värvikamaid kokkupuuteid peaminister Ansipiga.

Tänu Ansipile sai minust ajakirjanik
Krister Paris, arvamustoimetuse juhataja

Igasuguse naljata. Tema vanem tütar Reet, kes oli mu klassiõde, tegi tollal uudistereporteri debüüdi Tartu Raadios. Tahtsin talle muljet avaldada ning läksin tööle konkureerivasse Q-raadiosse.

Kui Andrusest sai linnapea, lõi Tartu särama. Otseses mõttes. Ta rakendas uuenduslikke lahendusi: odavam on kulutada valgustusele elektrit kui tasuda pättide tekitatud kahju. Ja et linna tuleb panna pingid. Kettide otsa kiikuma. Kui pätt lööb, saab ise vastu vahtimist.

Ansip vastas väga põhjalikultPriit Simson, arvamustoimetaja

Esimene elamus peaministriks saanud Andrus Ansipiga oli see, et tema mobiilinumber oli internetist vabalt leitav ja helistades hakkas ta põhjalikult vastama. Ei mingit põgenemist ajanappuse või pressiesindajate kaitsva varju taha, mitte mingit vastust, et „saatke küsimused meiliga”.

Ta on meediaga suheldes veendunud oma tões. Seda enam olin üllatunud, kui kolleegid ta 2007. aastal pressivaenlaseks valisid. Jah, ta kipub küll teatud teemapüstitusi ignoreerima ja kaldub monoloogi, kuid pressivaenlase tiitel oli minu hinnangul selgelt liiast.

Loe ka sellest, kuidas Urmo Soonvald Ansipit kallistas ja mida Ansip ei söö.