Meil on arusaam, et peaksime võimalikult palju avaliku sektori teenuseid liigutama pärisruumist virtuaalruumi, ühiskonnana eelisedendama infotehnoloogia sektorit ja tegema Eesti võimalikult avatuks kõigile IT-arendustele. Ja me räägime seda väga spetsiifilisel viisil, mida ma nimetan e-patriotismiks. Sellest on saanud eestluse fundamentaalne osa, meie visiitkaart välismaal ja jõukuse allikas. Kui e-riik on tugev, on ka Eesti tugev.

Minu arust on see ääretult problemaatiline viis rääkida asjast, mis on olemuselt samasugune infraprojekt nagu teede­ehitus.