Timothy Snyder sõnab, et Nõukogude Liit oli Teises maailmasõjas üks agressoreid. Foto: Eero Vabamaegi

Sel nädalavahetusel tähistatakse üle Euroopa Teise maailmasõja lõpu 70. aastapäeva. Mulle tundub, et pilgud pööratakse just Moskva poole, kus tähistatakse ümmargust aastapäeva eriti suurejooneliselt. Samal ajal peetakse näiteks Poolas hoopis teistsuguseid mälestusüritusi. Mida see teie arvates näitab? Kas me võime öelda, et mõnes mõttes ei olegi maailmasõda veel lõppenud või vähemalt et me tegeleme tänaseni selle tagajärgedega?

Ajalugu on üks asi, mälestamine midagi muud. Mälestust kasutatakse sageli, et muuta ajaloolisi sündmusi poliitiliseks energiaks. Kui Teist maailmasõda mälestatakse sõjaväeparaadiga, näitab see, et sõja suurim tähendusrikkus oli mälestaja jaoks lahinguväljadel. Loomulikult oligi sõja võitmine oluline, kuid sõjast saab mõelda ka teistmoodi. Näiteks miks ja millest see algas, või siis tsiviilohvritest või kõikidest sõduritest, kes jätsid sõjas oma elu. Mida neist asjadest rõhutatakse, sõltub vastava riigi poliitilisest stiilist. Kui me peame silmas 9. maid Moskvas, siis sellel on praegu väga vähe pistmist maailmasõjaga, palju rohkem aga Nõukogude traditsiooniga, millele pandi alus alles 20 aastat pärast sõja lõppu. Sellest päevast kujunes edukas riigipüha. Praegu, mulle tundub, on Venemaa poliitilises mõtlemises tegemist tahtliku eksitamisega, et kas see oli Venemaa jaoks kaitsesõda või vastupidi agressioonisõda. Sõda Ukrainas on kahtlemata agressioon, [Venemaal] on seda aga vaja esitada kaitsesõjana, mida see ilmselgelt ju ei ole! Venemaa jaoks võiks küsimus olla hoopis, kuidas Teine maailmasõda üldse algas. See on kriitiline eeldus, et üldse saaks alustada laiemat diskussiooni. Mis poolel Venemaa sõja alguses oli?


Avalehele
119 Kommentaari
Loe veel: