AJALUGU: Tallinna eluolu paarsada aastat tagasi
Väga väärtuslikke andmeid leiab G. Sprengfeldti mälestusteraamatust “Mälestused minu kodulinnast Tallinnast 50 aasta eest”, mis ilmus 1877. aastal. Seega valgustavad Sprengfeldti mälestused Tallinna olusid 150–170 aastat tagasi.
Praegu on raske uskuda, et kõik need alad, mis asusid lääne pool Toompead, olid kaetud paksu liivakihiga.
Paksus liivas oli Tõnismäelt praeguse Paldiski maanteeni ning sealt edasi kuni Haaberstini ulatuv tee. Olukord muutus pärast seda, kui Keila-Joa mõisa omanikuks sai tolleaegne Vene impeeriumi salapolitsei ülem krahv Alexander von Benkendorff. Toomgildi oldermanni Hans Heinrich Falck’i juhendamisel ning rahalisel toetusel sillutati maantee Tõnismäelt Paldiski mnt alguseni ning tee äärde istutati vahtrate ja kastanite allee.
Kopli surnuaed menukas vabaajakoht
Eeslinnast südalinna sai liikuda sik-sakilist teed pidi, mööda mitmetest vahtidest üle tõstesilla kuni peavahini, mis asus kindlustuste ees. Linnamüürist sai läbi väravate kaudu.
Sageli külastasid Tallinna mustkunstnikud, ratsutajad ja köietantsijad. Viimaste esinemiskohaks oli Narva mnt algus. Suvel käidi palju rohelises. Suure seltskonnaga mindi Kopli surnuaeda, jalutati metsas, joodi Surnukaevaja mäe all kohvi, teed ja puni. Tähtsateks väljasõidukohtadeks olid Wittenhofi (Endla tänava ja Mustamäe tee nurgal) ning Löwenruh’ suvemõis (Mustamäe tee ja Linnutee nurgal).
Slobodas, nagu tookord hüüti Narva mnt äärset eeslinna, elas vaene rahvakiht ja ükski tallinlane ei söandanud vaatamata sellele, et Kadriorus oli tsaari loss ja uhke park, ikkagi “tatarlaste pesasse” suvitama minna. Kui aga ehitati sinna salong ja mõned elumajad ning kui Peterburist hakkas kohale sõitma suvitajaid, keda huvitasid meresuplus ja soojad vannid, hakkas Kadrioru tähtsus linnakodanike silmis tõusma. 1832. aastal suvitasid juba kolm keiser Nikolai tütart Kadriorus. Hiljem oli Kadriorus korduvalt näha suvitajate seas keiserliku perekonna liikmeid. Külalised tõstsid linnas elukallidust ning harjutasid kodanikke toredusnõuetega.
Populaarsed sõjaväeparaadid
19. sajandi esimestel kümnenditel domineerisid linnas täielikult sakslased. Sõjaväelasi hüüti tollal Tallinnas venelasteks, ka tatarlased olid tallinlaste silmis venelased. Omapäraseks traditsiooniks olid Kadrioru lossi lähedal toimunud sõjaväeparaadid, mida tuli vaatama arvukalt linnakodanikke. Vana Tallinna komandant Berg võttis paraadi vastu sageli koos oma targa sokuga. Pärast paraadi jäi sõjaväeorkester lossi aeda ja mängis tunnikese linnakodanikele.
Reibas elu tekkis Tallinnas jaanipäeval, kus maa-aadel kokku sõitis, et jaanilaata külastada ja aasta jaoks sisseoste teha. Siis olid Tallinna tänavad täis neljahobusõidukeid ja toredaid tõldu, mis mõlemalt poolt olid kaunistatud kirevate vappidega ning eessõitjad karjusid vene keeles “beregis”, see tähendab “hoia alt”.
Jaanipäevaks tõi voorimees Tartust ka üliõpilased kohale. Tartu üliõpilaste univorm koosnes frakist, mille sametkrae oli kaunistatud kuldtikandiga, valgetest kitsastest pükstest ning kõrgetest läikivatest pöörisega saabastest. Peas kanti värvimütsi ning pidulikel esinemistel rippus küljel mõõk. Jaanilaata peeti Niguliste kiriku juures kirikuaias. Seal asusid kerged puitehitised kaupmeestele, mis peaaegu kogu aasta tühjana seisid.
Laadad pakkusid vilgast seltsielu
Pärast lõunat jalutas kogu Tallinna peenem seltskond laadaplatsil poodide vahel ringi. Hea toon ei lubanud laadale tulla jalgsi, isegi ka siis, kui elati päris läheduses, näiteks Rataskaevu tänavas. Laadalt osteti kogu aastaks riistu ja riideid, moe- ning uhkuseasju. Laat oli koht, kus noored inimesed kohtusid. Nad istusid gruppidena kohviku ees ning maitsesid kooke, šokolaadi ja jäätist. Tolleaegne laat oli noortele suureks elamuseks.
Tallinna naised saatsid aega mööda peamiselt kodus. Vanast ajast olid moes pealelõunased kohvil käigud. Need toimusid mittereeglipäraselt. Omavahel rääkisid tuttavad naised kokku, kuhu minna ja andsid siis oma tulekust juba ennelõunat teada, et jõuaks ette valmistada. Kõrvetati parimat kohvi, muretseti magusaid suhkrukuivikuid, koristati ja puhastati hoolega tube, suitsetati külalistetuba üle hästilõhnava suitsetuspulbriga mida saadi apteegist. Perenaine riietas end paremasse rõivasse ning kohendas meelekohtadel lokid. Daamid istusid oma meeste tähtsuse järgi lauas. Kui pakutud kohvi oli maitstud ja kiidetud, läks jutt päevaküsimustele. Kaevati elukalliduse üle, sest või maksis juba 16 kopikat nael (400 grammi) ja kanamunade paar 2 kopikat, kurdeti teenijate laiskuse ja jämeduse üle, räägiti uutest moodidest, kus kübaratel hakati kandma paradiisilinde, klatšiti ja arutati, kes kellega abiellub. Preilide nimetust kandsid tollal ainult aadlikud, kodanike tütreid kutsuti mamsliteks. Kell 8 õhtul tulid tüdrukud laternatega oma käskijannadele järele, et neid õhtupimeduses koju saata.
Kohalikud moemehed ajast maas
Tallinna härrad kandsid siis veel parukaid ja patse, mis mujal maailmas olid ammugi juba kolikambris. Reisimine oli veel väga raske, sest puudus raudtee ja aurulaev. Suvel kulus Peterburi sõitmiseks 8 päeva, talvel lühikeste päevadega kuni 3 nädalat. Välismaale pääsesid ainult kõige rikkamad. Esimene Baltimere sadamate vahel ühendust pidav aurik ilmus Tallinna alles 1837. aastal. Algul ei julgenud keegi aurikule minna ja arvati, et laevaliin ei tasu end ära. Aadel ja kodanikud elasid omaette. Ainuke koht, kus kõik seisused aeg-ajalt kohtusid, oli Mustpeade klubi. Seal joodi ja mängiti kaarte kuni kella 11 õhtul ning siis mindi koju. Korralikud inimesed ei liikunud enam pärast kella 11 tänaval.
