Alar Laneman: sõjaväe number kaks ei lähe kaitseatašeeks
Brigaadikindral Alar Laneman räägib intervjuus Eesti Päevalehele, miks ta ei soovinud asuda USA-s kaitseatašee ametipostile ning miks ta palus kaitseväe juhatajal tühistada käskkiri tema määramise kohta maaväe ülema kohusetäitjaks.
Pärast aastaseid õpinguid Londonis Royal College of Defence’is olete taas aktiivselt tegevteenistuses. Kas ärevustunne on sees?
Tunne on väga hea. Sellest koolist käivad läbi kõik Ühendkuningriigi brigaadikindralid. Pooled osalejad on Ühendkuningriigi sõjaväelased, aga suur osa on ka tsiviilesindajaid. Kursuse mõte on anda teadmised sellest, kuidas toimib sõjaline riigikaitse laiemas raamistikus. Lisaks sõjalistele küsimustele kuuluvad siia alla ka üldine julgeolek, inimeste heaolu, majandusareng, rahvastikuprobleemid jne. Praegu räägivad ka meie inimesed, et majandusareng on peaeesmärk. Tegelikult ei ole, inimeste heaolu on peaeesmärk. Kursus oligi sellest, kuidas kõik need komponendid ühte kuuluvad.
Ka Eestis on koht ja vajadus laiema pildi vaatamiseks olemas ning pärast aastast Inglismaal olekut on suhteliselt värske tunne. Loodan, et saan oma panuse anda.
Te asusite sellel nädalal tööle kaitseväe operatiivülemana. See koht oli tegelikult mitu aastat täitmata. Mis te üldse tegema hakkate?
Mis puutub operatiivülema kohta, siis aastaid on käinud arutelud ja vaidlused kaitseväe juhtstruktuuri üle. Olenevalt vastutavast inimesest tundub kord, et seda kohta on vaja, ja siis jälle, et ei ole. Operatiivküsimustel on tegelikult hästi suur tööpõld – põhimõtteliselt tuleb riigisiseselt olla valmis NATO artikkel viie (kollektiivne kaitse – toim) käivitamiseks.
Kaks nädalat tagasi ilmnes, et teist saab ühtlasi ka maaväe ülema kohutsetäitja. Kas te töötate nüüd ka selles ametis?
Ei. Minu ettepanek kaitseväe juhatajale oli see asi praeguseks katki jätta.
Miks?
Tahan teha praegu ühte tööd korraga ja alguseks on see hea küll.
Detsembris, kui teie õpingud Londonis hakkasid lõppema, ütles kaitseväe juhataja, et te suundute hoopis USA-sse kaitseatašeeks. Põhimõtteliselt oli paberilt puudu ainult teie allkiri. Mis siis juhtus?
Minu jaoks ei olnud see variant eriti vaimustav, aga ma sain aru, et koht on vaja täita. Siiski tekkisid mul mõned küsimused ja aasta lõpuks kahjuks kaalusid need küsimused pooltargumendid üles. Esiteks – teate, ma olen nii palju oma teenistusajast olnud välismaal, et uuesti kolmeks aastaks kodust kaugele minna ei tundunud eriti meeldiva alternatiivina.
Teiseks pidasin kolleegidega nõu ja mulle jäi mulje, et kui ma oleksin pakkumise vastu võtnud, siis riigina ei oleks Eesti käitunud tõsiselt. Sõjaväe number kaks ei lähe sõjaväeatašeeks. Kolmandaks olen ma eluaeg tahtnud sõjaväelane olla ja lootsin, et see atašee staatuse küsimus kuidagi laheneb. Kahjuks ei lahenenud ja ei ole selge, kas atašee jääb ohvitseriks või muutub tema teenistussuhe.
Ennist ütlesite, et Londoni kursus keskendus julgeoleku suurele pildile. Kas senini on Eesti kaitseväes vaadatud julgeolekut liiga kitsalt?
Võib öelda, et meil on siin arenguruumi. Õnneks on praeguseks sellest aru saadud. Kaitseväe tegevuse alusdokument KSAP (kaitseväe struktuur ja arenguplaan – toim) räägib ainult sellest, mis sõjavägi teeb. Aga mis juhtub mujal, kui riigis on kriis? Kes küpsetab leiba, kes tagab elektrienergia, kes hoolitseb haigete eest?
Teine asi on see, et vanemohvitseri “tootmine” kestab paraku 15–20 aastat ja see on alles tase, kust alates suudavad inimesed laiast pildist rääkima hakata. Me kõik teame ju, kui vana on meie kaitsevägi.
Kui ohvitseridest rääkida, siis kui tõsiselt võib ohvitseride põud hakata kimbutama kaitseväe arengut?
See on tõsine probleem. Oleks meil jõudu ja mõistust rahulikult kõigis puuduse põhjustes selgusele jõuda ja siis ka vastavad abinõud kasutusele võtta! Me ei tohi jätta kõrvale abinõusid, mis ühele või teisele inimesele mingil põhjusel isiklikult ei meeldi. Palk ei ole ainus, mis inimesi kaitseväest eemal hoiab. Sõjavägi on nagu iga teine organisatsioon. Kui ühe organisatsiooniga hakatakse mingil põhjusel väga palju riidlema, siis inimesed ei taha sinna tööle minna. Sõjaväkke tullakse natuke teistel põhjustel kui muudesse organisatsioonidesse, sest seal peab olema inimeste silme ees pikaajaline karjääriperspektiiv ning peab olema selge, et see perspektiiv säilib. Inimene peab saama õppima minna õigel ajal, teda tuleb rakendada õigesti.
Kas see tähendab, et soov hakata kaitseväelaseks peab poistel gümnaasiumis juba olemas olema?
Muidugi võib ka nii, aga see tahtmine võib tulla ka hiljem. Karjääripõhimõte ei peaks olema ainuke, mis kehtib. Teatud eriala inimesel võiks alati olla võimalik kaitseväkke tulla, aga ta ei saaks kunagi saada riviohvitseriks. Riviohvitser peab teadma võimalikult palju kõigest, mis seostub sõjaväega, aga see ei võimalda tal kahjuks teada süvitsi ühte ala. Siiski ta teab, kuidas kogu orkester kokku mängib. Aga üldjuhul on karjäärisõjaväelastel küll selline pikem siht silme ees.
Mis suunas kaitsevägi teie hinnangul arenema peaks?
Kui me NATO-ga liitusime, siis öeldi: kärpige oma struktuure. Aga meil olid paljud struktuurid ju üldse loomata. Meil pole senimaani paljusid erialakoole, sest me ei ole suutnud neid luua. Meile öeldi: tootke nišivõimeid. Aga kui me loome nišivõime, siis tekib kaks probleemi. Esiteks võime osutuda teiste pantvangiks. Kui abi vajavad riigid, kellel võimed puuduvad, siis võime sattuda suure surve alla, mis ei pruugi meile välispoliitiliselt üldse sobida. Teistpidi, kui meil palju muid üldisi võimeid puudub, oleme samuti teiste pantvang, sest me ei saa ilma nende abita hakkama ega ole võimelised osalema näiteks operatsioonidel piirkondades, mis on meie riigile välispoliitiliselt või julgeolekupoliitiliselt tähtsad. Just sedalaadi arutelud tekitasid toona ka erimeelsusi kaitseministeeriumi ja kaitseväe vahel.
Kas ma saan aru, et teie ei poolda nišivõimete arendamist?
Ei, te saate valesti aru. Meil on ju praegu nišivõimed arendamisel. Aga on teatud miinimumprogramm, milleks sõjavägi peab võimeline olema, sest muidu ei suudeta isegi nišivõimet toota. Näiteks inimestele tuleb juhtimist õpetada, sideelementi on alati vaja, jalaväel peavad olema oskused. Aga teha ainult ühte asja ei ole mõtet. KSAP-i üle ei olnud paljud inimesed õnnelikud, aga see on seni ainuke dokument, mille alusel kaitsevägi oma tööd planeerib.
Kas praegu on muu jäänud nišivõimete tõttu tagaplaanile?
Ei-ei. Ma arvan, et see on praegu täiesti hea. Meil on head nišioskused olemas: näiteks demineerimine, kübervõime. Praegu on läinud üllatavalt hästi ja kõik on tasakaalus. Afganistanis oleme meie ühed vähestest, kes on võimelised sõdima kõige kuumemas kohas. Paljud teised ei ole valmis.
Kuhu siit edasi areneda? Esmane enesekaitsevõime?
See on kindlasti suund. Praegu on kõlama jäänud, et need, kes räägivad esmasest kaitsevõimest, on NATO-vastased. See ei ole nii. Me räägime ju NATO esmasest kaitsevõimest Eesti territooriumil. Kui tekib oht riiklikule iseseisvusele ja meil on abi vaja, siis ei saa meei aja ega distantsi vastu. Abijõud asuvad kaugel, otsuse tegemine võtab samuti aega. Siin tekib tühik. Küsimus on, mis sel ajal Eestis juhtub. Sellest probleemist tuleb rahvale rääkida.
Mis meil siis vaja on? Oma õhuväge, tanke või mida?
No meil oleks kõike vaja, aga küsimus on selles, mida me endale lubada saame. See on poliitiline ja tehniline otsus, kui palju ja mida me teeme ning kus me riski võtame.
Miks teid peetakse nii konfliktseks inimeseks? Teie nimi tekitab tihti ärevust ja mis seal salata, ka vastumeelsust nii kaitseministeeriumis kui ka kaitseväes. Ka Tapa väljaõppekeskuse ülem kolonel Urmas Roosimägi esitas väidetavalt lahkumisavalduse seetõttu, et teid sooviti panna maaväe ülema kohale.
Kui ma arvan, et asi on valesti, siis ma niimoodi ka ütlen. Mis puudutab näiteks kolonel Roosimäge, siis ta on professionaalne ohvitser ning on olnud üsna hea väeosa ülem. Kuid teenistuse ajal peastaabi ülemana oli mul kahjuks korduvalt olukordi, kus ma pidin tegelema kas siis tema endaga või tema ülemaga teemal, kuidas tuleb täita saadud korraldusi ja ülesandeid. Kõige ebameeldivam juhtum oli president Lennart Meri matuste ajal, kus oli väga tõsine probleem saada Tapa väljaõppekeskuse kõikide väeosade lipud matustele. Mind pani see täiesti nördima. Minu arusaam ohvitseri käitumisest on teistsugune.
Aga kurikuulus tüli kaitseministeeriumi ja peastaabi vahel? Endine kaitseminister Jürgen Ligi on ju viidanud teile kui tüli otsesele osapoolele.
Ma olin peastaabi ülem ja olin kõiges, mis kaitseväes toimus, suhteliselt peaosaline. Nii heas kui ka halvas. Mis puutub luureasja, siis ma ei saa praegu midagi lähemalt rääkida. Uurimine käib ja oleks väga vale ja ebaeetiline siin midagi öelda ning seda võidaks käsitleda mõjutamiskatsena. Kahjuks olen pidanud aasta seda vaikides pealt vaatama.
Kas prokuratuur on teiega sellel teemal ühendust võtnud?
Jah, ma olen rääkinud prokuratuuriga.
Olite te sellest asjast teadlik, enne kui see avalikkuse ette tuli?
Ma ei saa ka seda kommenteerida. Küll aga saan ümber lükata selle, mis puudutab minu Inglismaale õppima minekut. See ei olnud mitte mingil moel seotud luureasjaga. Vahepeal oli kaalumisel, et lähen õppima Rooma NATO kolledžisse. Otsus Inglismaa kasuks tehti väga kiiresti, sest Londonis vabanes ühe riigi esindaja koht. Küsisin kaitseväe juhatajalt luba ja läksin. Kui asusin 2002. aastal peastaabi ülema ametikohale, ütlesin kohe, et neli aastat on piir. Aga kuna tollane kaitseväe juhataja lahkus kolme aasta pärast ise, siis pidin mina edasi jääma. Kaks kõrget sõjaväelast ei saa korraga ametist lahkuda.
Kas seda saate öelda, kas olete otsapidi luureskandaaliga seotud või ei ole?
Juurdlus alles käib ja see peab vastama küsimustele, kes olid osalised ja kas midagi toimus või ei toimunud. Praegu saab rääkida vaid väidetavast luureskandaalist. Mõnikord on tunne: mis mulle järgmisena süüks pannakse? Äkki Titanicu uppumine või midagi muud sellist?
Praegu te näete ja loodate, et koostöö kaitseministeeriumiga hakkab sujuma ladusalt?
Muidugi. Ma ei näe mingit põhjust, miks see ei peaks normaalselt minema. Kui ma rääkisin laiast julgeoleku mõistest, siis siin on näiteks koht koostööks olemas.
KAST?
Brigaadikindral Alar Laneman
CV
Sündinud 6. mail 1962
Sõjaline haridus:
1981–1985 Tallinna kõrgem ehitusvägede poliitiline sõjakool
1999–2001 Rootsi Kuningriigi sõjaväeakadeemia
2006–2008 Londoni kuninglik kaitseuuringute kolledž
Teenistuskäik:
1995–1998 Balti pataljoni (Baltpat) ülem
2001–2002 maaväe staabi ülem
2002–2007 kaitsejõudude peastaabi ülem
2008– kaitseväe operatiivülem
Autasud:
Kotkaristi III klassi teenetemärk
Kotkaristi IV klassi teenetemärk
Kaitseväe teenetemärk
Läti Vabariigi kaitseväe juhataja medal
Rahuoperatsioonide keskuse teenetemärk
mälestusmedal "10 aastat taastatud Kaitseväge"
