Mina usun, et halvim on möödas. Oleme kriisis elanud 3,5 aastat alates Lehman Brothersi kokkukukkumisest. Ja oleme suhteliselt hästi hakkama saanud. Muidugi, kui keegi laskuks praegu kosmosest maa peale, siis ta vaataks küll, et kes need hullud on ja üritavad siin olukorda lahendada, aga tulemuseni ei jõua.

Aga kui vaadata arve, siis Eesti on siin hea näide – 2009. aastal kukkus teie majandus 14 protsenti ja 2011 tõusis 7,5 protsenti.
Vaadates kriisi eluiga, siis see algas ühe panga kriisist, liikus sealt turgude kriisiks, sealt finantskriisiks ja edasi võlakriisiks. Nüüd üritame võlakriisi lahendada. Ja küsimus on: kas me saame sellest välja ja kuidas me seda teeme? Minu vastus on: jah, me tuleme sellega toime! Ja me peame seda tegema kaheastmeliselt.

Esimene samm on kokkuhoid – karm rahapoliitika konsolideerimine. Siin on kaks võtmetähtsusega aspekti – neist esimest kutsume EL-i kõnepruugis 6-pack-abinõudeks (tugineb viiele regulatsioonile ja ühele direktiivile – J. J.-L.), mis põhimõtteliselt annab Euroopa Komisjonile rahvuslike eelarvete üle suurema sõnaõiguse. Teine asi on 24–26 liikmesriigi sõlmitav uus fiskaallepe uute reeglitega.

Miks me peame need reeglid kõigepealt kehtestama? Et usaldust taastada. Praegu puudub turgudel igasugune usaldus ja meil on ka omavahel vähe usaldust. Te juba mainisite põhja-lõuna erinevusi. Aga me ei peaks ka sellega üle pingutama, sest näiteks praegu on lõunas olemas Mario Monti (Itaalia peaminister – J. J.-L.), kes on vägagi „põhjamaalane” näiteks konkurentsivõime, ühisturu või rahandusliku konsolideerumise küsimustes.

Järgmine samm on keskendumine kasvule. Siin on vaja teatud stimulatsioonimehhanisme, avaliku raha suunamist majandusse. Kuid veel olulisem on ühisturu taastamine, ühise digituruga tegelemine ja vabakaubanduse propageerimine kogu maailmas.

Seega, ma olen optimist, et kriis on läbi saamas ja me elame selle üle. Mitte kõik pole olnud Eesti- ja Soome-sugused. Kui nad oleks olnud sellised, poleks meil kriisi olnudki. Kuid see ongi Euroopa, sa elad ja õpid!

Rääkisime just makrotasandist. Kuid allapoole minnes on inimeste seas vägagi prominentselt kõneks kuvandid, kus Soome-, Eesti- ja Saksamaa-sugused riigid on nn korralikud põhjamaad ja neile sekundeerib ehk ka „preislane” Monti, kuid selle kõrval on pisut laisad lõunamaised „siestainimesed”.

Ma ei tahaks sellise sildistamiseni laskuda, sest ma ei usu sellesse! Ma ei usu, et majanduspoliitikat võiks leida inimeste DNA-st. See on ideoloogiline küsimus! Ja praegu käibki ideoloogiate võitlus – kokkuhoid versus stimuleerimine või siis karmim rahapoliitika versus leebem. Peamine küsimus on ühisvaluuta puhul – kui sul on rahaliit, vajad ka majandusliitu. Pole võimalik kooki omada ja seda samal ajal ka ära süüa!

Ma pidasin pigem silmas seda, et inimesed tänavalt pole enam EL-ist rääkides sellega nii rahul. Et „miks meie, kes me oleme kõik õigesti teinud, peame nüüd teiste eest maksma”.

Jah, sedasama mõttekäiku kasutan isegi paljudes teistes riikides, kui pean põhjendama, miks toetab Soome niivõrd jäigalt rahapoliitika konsolideerimist. Ma selgitan neile, et kui soomlane annab sulle oma käe, siis seda käepigistust võib usaldada. Ja see tekitab ebaõigluse tunde, kui me oleme kokku leppinud hoolitseda oma avaliku sektori kulutuste eest ja meie seda kokkulepet täidame, ent mõned riigid pole seda teinud. Kreeka on siin muidugi parim näide negatiivse poole pealt. Kuid me peame liikuma kriisist edasi ja vaatama tulevikku.

Kuidas suhtutakse praegu Soomes Euroopa Liitu, teil on ju üks üsna populaarne euroskepsisel ratsutav partei?

Mitte siiski päris nii!

Kuid Põlissoomlaste retoorika on ju stiilis „Soome huvid esiplaanile” jne. 

Tegelikult on olukord juba muutunud. Eelmise kevade parlamendivalimised olid tõesti Põlissoomlaste näol sümboliks Euroopa-vastastest meeleoludest Soomes. Kuid samal ajal võitis minu partei [Koonderakond], mis on Soome kõige Euroopa-meelsem partei, esimest korda oma ajaloos valimised. Teine mõõdik on hiljutised presidendivalimised, kus 65 protsenti esimese vooru häältest läks Euroopa-meelsetele kandidaatidele. Seetõttu pole ma ka eriti mures.

Kuidas aga selgitada teie skeptilisematele kaasmaalastele seda, miks on vaja kreeklasi välja aidata? Ja ka uusi stabiilsusmehhanisme ja võimalikke tulevikukohustusi?

Neist kohustustest rääkides peab meeles pidama seda, et nad on teoreetilised. Need seisnevad laenudes ja garantiides.

Mul pole küll käes kõige viimaseid arvutusi, kuid tuleb täpselt kokku lüüa, kui palju raha Soome on kaotanud ja palju võitnud.

Kogu vestlus tiirleb selle ümber, et meil kulub miljardeid ja miljardeid. (Hiljem tõstab Stubb esile, et Soome on kümneks aastaks välja laenanud miljard eurot, teeninud sellelt nüüdseks 40 miljonit intressidena, garanteerinud 8,75 miljardit ning kaotanud pole tänaseks midagi – J. J.-L.)

Seega olete optimist?

Jaa, kindlasti. Tormi haripunkt on möödas. Muidugi peame meeles pidama, et Euroopa pole enam maailmas kasvumootoriks. Nähtavas tulevikus on oodata ehk ühe- kuni kaheprotsendilist kasvu. Peamised kasvu taganttõukajad on arenevatel turgudel. Kuid samal ajal on pisut frustreeriv, kui inimesed laulavad hosiannat arenevatele turgudele. Minu jaoks on peamine sisemajanduse kogutoodang inimese kohta. Sest see ütleb sulle, kuidas tavaline inimene riigis X elab. Ja SKT inimese kohta on Euroopas teiste riikidega võrreldes taevastes kõrgustes. Ameerika Ühendriike loomulikult välja jättes. Seetõttu pole ma üleliia murelik.

Käisite just Brasiilias kui ühes nn hetke tiigris.

Just, käisin äsja Brasiilias ja – kõige austuse juures – Brasiilia majandus kasvab ning see on tore arenev turg. Nii nagu ka Indoneesia, kus käisime hiljuti välisminister Urmas Paetiga. Kuid nende SKT inimese kohta on märkimisväärselt madalam kui meil Soomes, mis on suurusjärgus 34 000 eurot aastas. (Eesti SKT inimese kohta oli 2010. aastal 10 700 eurot – J. J.-L.). Kuid Hiinas on see 3000–4000 eurot.

Räägite, et usute kriisi ületamist. Samal ajal ütlesite äsja Financial Timesile, et peate võimalikuks ka Kreeka pankrotti.

Kui te nüüd täpselt vaatate neid minu sõnu, siis ma rõhutasin seal selgelt – mitte keegi ei soovi, et Kreeka kuulutaks end maksejõuetuks. Kuid minu sõnum on: kõik on nüüd kreeklaste endi käes. Teised on teinud kõik, mis võimalik, ja seepärast nõustuti äsja teise abipaketiga summas 130 miljardit eurot. Nüüd on pall Kreeka käes.

Kuhu te aga näete meie piirkonna majandust arenevat?

Usun, et kogu Läänemere regiooni tuleks vaadata eeskujuna. Järgime siin süsteemi, mida ma kutsun „põhjala kapitalismiks”. Ma ei kutsu seda põhjamaiseks heaoluriigiks, vaid põhjala kapitalismiks. Ja riigid nagu Eesti kuuluvad kindlasti sellesse süsteemi!

Eesti-sugune riik näeb tulevikus kindlasti kiiremat kasvu kui Soome. Te olete pisut väiksemad, olete pisut paindlikumad. Ettevõtlusalased seadusaktid ja maksusüsteem on rohkem kasvule orienteeritud kui meie omad. Te olete ilmselt näinud ka Jorma Eloranta hiljutist raportit (tööstur Eloranta koostas Soome valitsuse tellimusel raporti soovitustega Soome investeerimispoliitika arendamiseks – J. J.-L.), milles ta soovitas Soomel Eestist eeskuju võtta. Seetõttu näen Eesti ja Soome tulevikku kirkana. Kuid seda juhul, kui oleme avaliku sektori rahanduses karmid ja kasvu osas paindlikud.

Aga samal ajal mõistan täiesti, et me mõlemad oleme täielikult ekspordist sõltuvad. Soome puhul on ekspordi osatähtsus SKT-s 40 protsenti. (Eestil on ekspordi osatähtsus vahemikus 60–70 protsenti – J. J.-L.). Praegu on Eestis 4000 Soome firmat ning vastukaaluks 40 000 eestlast Soomes töötamas. Seega on meil väga lähedane suhe, me juba olemegi majandusliit. Ja muidugi kasutame mõlemad eurot.



Alexander Stubb

Valitsuse juhtpartei Koonderakonna (Kokoomus) liige. Koonderakond juhib sotsiaaldemokraatide, vasakliidu, roheliste, kristlike demokraatide ja soomerootslaste partei koalitsiooni.
alates 2011 juunist
Euroopa ja väliskaubandusminister
2008–2011
Soome välisminister
2004–2008
Euroopa Parlamendi liige