Helsingi ülikooli professor, Helsingi ülikooli kliinikumi sõltuvusainete osakonna peaarst Hannu Alho (Foto: Julia-Maria Linna)

Eesti arstid ja tervishoiuspetsialistid korraldasid Tallinnas ümarlaua, kus vaeti alkoholisõltuvuse probleeme. Julge ja uudse ettekandega esines Helsingi ülikooli professor, ülikooli kliinikumi sõltuvusainete osakonna peaarst Hannu Alho. Alkoholisõltuvus on haigus, mida saab ravida ka alkoholist täielikult loobumata.

Ümarlauas räägiti palju alkoholisõltuvuse definitsioonist ja sellest, et ainult joodud koguse põhjal ei saa kellelegi sellist diagnoosi panna. Kes on ikkagi alkohoolik? Kui näen tänaval maani täis meest – kas tema on alkohoolik?

Tõepoolest, iga purjus inimene ei pruugi tingimata olla alkohoolik. Muide, ma kasutaksin pigem nimetust alkoholisõltuvuse sündroom. Alkohoolik on negatiivse alatooniga, aga tegelikult on tegemist haigusega. Ja see on igas riigis suur probleem, maailmas põeb seda haigust hinnanguliselt 140 miljonit inimest. Kui nüüd tagasi määratluse juurde tulla, siis meditsiiniliselt on kriteeriumid, kümmekond eri punkti, millest kolmele peab inimene jaatavalt vastama, et diagnoosida tal alkoholisõltuvus.

Millised need on?

Esiteks kindlasti võõrutusnähud, kui pärast alkoholi tarvitamist on ikka ilmsed tervisehäired: käed värisevad ja väga paha on olla. Teiseks tolerants – kui palju inimene jooma peab, et purju jääda. Mõni rüüpab pudeli veini ja pole häda midagi, siin näen ma juba probleemi. Kolmandaks, kustutamatu iha alkoholi järele. Kui inimene mõtleb pidevalt alkoholile, kui ta ootab kannatamatult reedet, et napsitada, kui ta jätab muud tegevused alkoholi nimel kus see ja teine… Neljandaks, kui inimene joob edasi isegi siis, kui ta teab, et see on talle endale kahjulik. Kui ta joob nagu robot, kui isegi tema enda aju juba ütleb, et aitab, aga ta võtab ikka edasi.

Ühesõnaga, kogus pole mõõdupuu. Mõni joob iga nädal pudeli viina, kuid ei pruugi sellest hoolimata sõltlane olla. Suured kogused ei tee inimest veel alkoholisõltlaseks.

Aga pärilikkus? On see tõsi, et sõltlaseks võib muutuda „tänu” geenidele?

Jah, nii on. See on täiesti selge. Sama lugu on ju diabeediga – mõlemal haigusel on kindel geneetiline taust, mõlemat haigust põdevad inimesed peavad pidevalt jälgima, mida nad joovad või söövad. Ühel on selleks suhkur, teisel alkohol. Rusikareegel on, et 50% sõltuvuse põhjustest on geneetilised. Võtame näiteks kaks inimest, kes joovad ühepalju. Ühel on vastavad geenid ja tema jääb sõltuvusse. Teisel neid geene pole, tema ei jää. Siin on minu nõuanne väga lihtne: kui sul on peres kellelgi alkoholisõltuvusega probleeme olnud, siis ära joo – vaid nii saab sõltuvuse tekkimist vältida. Üks inimene on geneetiliselt palju haavatavam kui teine.

Rääkisite ümarlauas, et alkoholisõltuvuse ravi uus suund pole täielik alkoholikeeld, vaid alkoholikoguse vähendamine. Üsna julge väide.

Olen täiesti kindel, et see on õige tee! Ja see pole lihtsalt kellegi suvaline arvamus, selle väite taga on tõsiselt võetavad uuringud. Täielik alkoholikeeld on lahendus siis, kui inimesel on juba raske maksatsirroos või mõni muu alkoholist tingitud eluohtlik haigus. Vähk jne. Kui alkoholist põhjustatud haiguseid pole, võib alkoholikoguste ja tarbimissageduse vähendamine olla alternatiiv.

Kuidas nii?

See on tegelikult väga lihtne. Kui inimesel pole kodus-tööl-ühiskonnas alkoholist tingitud probleeme, kui ta saab oma eluga ise hakkama, pole ta tavaliselt ka sõltuvuse väljaravimiseks motiveeritud. Mõistetav – tema elu on ju korras, probleeme pole. Ja nii ei saagi ta aru, miks peaks joomise järele jätma. Ta lihtsalt ei taha lõpetada ja kõik. Ta kaob arsti vaateväljast. Kui aga sellele inimesele öelda, et ta saab edaspidigi alkoholi tarbida, kuigi vähem, on ta motiveeritud ja tema ravi tulemuslik.

Ma rõhutan, selle väite taga on kliinilised uuringud, see pole lihtsalt minu arvamus. Jah, tänagi on veel üsna palju arste, kes väidavad, et nulltolerants ja täielik alkoholikeeld on ainuõige lähenemine. Tegelikult oli veel kümne aasta eest Soomes sama seis. Kõik arstid ütlesid, et ainus võimalus on täielik alkoholikeeld. Täna on aga Soome arstidest juba üle 70% arvamusel, et ka tarbitava alkoholi koguse vähendamine on vastuvõetav eesmärk. Eks nad mõistavad, et see on parem kui mitte midagi. Oleme ju tegelikult seisus, kus vaid 8% kogu Euroopa alkoholisõltlastest saavad oma haiguse vastu ravi, sest see täielik alkoholikeeld lihtsalt hirmutab.

Olen veendunud, et arstid vajavad rohkem teavet, kuid mitte ainult arstid – kogu ühiskond vajab selleteemalisi arutelusid. Inimesed peavad aduma, et see on uus ja väga hea lahendus.

Eestis on võõrutus- ja sõltuvusravi kulud jäetud inimese enda kanda. On see Soomes ka nii?

Ei! Soomes on sõltuvushaiguste ravi tasuta, maksta tuleb vaid visiiditasu. Soomes pole alkoholisõltuvus diskrimineeritud, sest tegelikult pole vahet, millest inimene sõltuvusse on jäänud. Sõltuvus on sõltuvus. Ja veel üks asi, Soomes saab abivajaja kohe ravile, ravijärjekordi pole.Testi ennastSõltuvussündroomi kriteeriumid:

Kui leiad alljärgnevast valikust kolm rida, mis sinu kohta viimase 12 kuu jooksul kehtib, on viimane aeg külastada arsti.

●●Vastupandamatu tung/sundmõte tarvitada alkoholi.

●●Võime kontrollida alkoholi tarvitamise alustamist, kogust ja kestust on nõrgenenud.

●●Tarvitamise lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud, tarvitamise jätkamine võõrutusnähtude edasi lükkamiseks.

●●Tolerantsuse kasv, soovitud toime saavutamiseks vajatakse üha suuremaid koguseid.

●●Degradatsioon – muudest asjadest loobutakse osaliselt või täielikult, aina enam keskendutakse alkoholi hankimisele ja tarbimisele.

●●Alkoholi tarvitamise jätkamine vaatamata tekkinud probleemidele, ka psühholoogilised või füüsilised haigused.

Allikas: RHK-10