Alkoholisõltuvus on väga tõsine haigus!
••Miks inimesed joovad?
Hea küsimus. Lible oskas Arno küsimusele kaunis selge vastuse formuleerida, aga paljud ei oska. Joomise alustamine nõuab küll iseloomu, sest alustades on ju nii tavaliseks iiveldus, oksendamine, peavalud, peapööritus, halb enesetunne, vanemate hukkamõist, joobes tehtud valed asjad ja otsused. Ühesõnaga, üpris ropp ja raske töö ikka see joomise äraõppimine, aga nagu näha, mõnel seda iseloomu ikka jagub.
Aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis ega see päris selge polegi, miks mõned inimesed alkoholi küüsi langevad. On inimesi, kes ongi loomult sõltuvustele vastuvõtlikumad, sest nende aju on tavainimesega võrreldes mõnuimpulssidele vähem tundlik ja see sunnib neid rohkem väliseid ergutajaid kasutama. Nende puhul kehtib tihtipeale ka seaduspärasus, et kui ühest sõltuvusest saadakse lahti, vaadatakse selle asemele juba uus.
Omajagu tõtt on selleski väites, et eestlased tarbivad tihti oma kinnise loomu pärast alkoholi ka abivahendina: võtame selles võtmes, et saaks jutu lahti. Ja nii ta lähebki – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Oma seksuoloogitöös olen veel täheldanud, et alkohol on vahend seksuaalfoobiate taandamiseks ja pidurite mahavõtmiseks. Ja teisalt on alkohol ka abivahend pidurite pealepanemiseks. See pärsib kesknärvisüsteemi tasandil enneaegset seemnepurset. Tegelikult on tänapäeva meditsiini kasutuses palju odavamaid ja ohutumaid vahendeid selle probleemi lahendamiseks, aga nii tehakse.
••Kas alkoholism on siis haigus?
Sageli väidetakse, et alkoholisõltuvust nimetatakse haiguseks vaid seetõttu, et n-ö vabastada joodik vastutusest. Et ta ei peaks end süüdi tundma. See pole päris nii. Tänapäeva meditsiinis on see selgelt määratletud haigusena. Paralleele võib tuua II tüübi suhkruhaigusega. Mõlema haiguse tekkes on olulised eluviis ja pärilikkus, kuid iga haigust tuleb ravida. Inimese või tema lähedaste süüdistamine olukorda ei paranda.
••Aga see vabastab ju inimese vastutusest!
Mingil määral kindlasti, kuid see ei vabasta siiski terveneda tahtjat panustamisest. Sellest, et terveks saamise nimel tuleb ise ka vaeva näha. Optimaalse ravitulemuse tagamiseks on olulise tähendusega haiguskriitika ja ravisättumus. Alkoholisõltuvuse korral peaks silmas pidama, et sageli on see sekundaarne. Oluline on seegi, et põhiprobleem saaks adekvaatse ravi. Lisaks ravimitele on oluline ka psühhoteraapia.
••Seega mitte ainult süstid-tabletid, vaid ka psühholoog?
Jah. Peab ikka peamise põhjuse üles leidma ja selle enda jaoks ära tundma. Et mida üks inimene juhul, kui talle Toomas Nipernaadi tunne taas peale hakkab tulema, peaks ette võtma. Mõni kisub näiteks kodus nimme tüli üles, et oleks hea põhjus ust paugutada ja kõrtsi minna. Täiesti alateadlikult kusjuures, ta ei teadvustagi endale, et just alkoholihimu käskis tal tüli üles kiskuda.
••Mida sõltuvuses inimene ise saaks ära teha?
Ega siin muud nõu polegi anda, kui et tuleks pöörduda vastavate ametimeeste ja -naiste poole. Eks enne tehakse tavaliselt ikka läbi ka see etapp, mil lubatakse küll endale ja lähedastele, et see jääb viimaseks korraks. Ja nii ikka ja jälle...
••Perearsti juurde?
Perearst on kindlasti probleemi võimalike lahendustega kursis ja oskab esmast toetust pakkuda. Alkoholisõltuvuse ravi on aga pikaajaline ja suuresti on see siiski psühhiaatrite mängumaa. Esmalt tulekski just sinnapoole samm seada. Edaspidi saab tarvidusel psühholoogi rakendada, et saavutatud kainuses püsida.
••Aga psühhiaatri või psühholoogi juures käimine tundub meil ju kuidagi häbiväärne olevat?
Jah. Kahjuks kipub see nii olema, kuid see kartus on üsna põhjendamatu. Jutud jäävad spetsialisti ja patsiendi vahele ega ole väga põhjust karta, et ooteruumis kohtutakse tuttavatega. Psühhiaatri juures käiakse ju ka unehäiretega, relvaloa saamiseks jne.
No meil valitseb siiski seisukoht, et inimene peab ikka ise hakkama saama.
See on rohkem meie meestel küljes, et mees ei nuta ja mees parandab ise oma hambad ära. Ega siin mingit muud võimalust ei ole: kui loosipiletit ei osta, siis on võiduvõimalused pehmelt öeldes kidurapoolsed. Ja mingit ühest lahendust ei ole. Ega siis see paljuräägitud ampull ei aita ka enne, kui peast ei ole probleem läinud.
••Kõige tähtsam on inimese enda valmisolek end ravida?
Vägisi ei saa ju kellelegi ravimeid manustada. Sellist lähenemist, et abikaasa teisele poolele midagi hommikupudru sisse sokutab, me ei soovita ega soosi. Kui inimene ikka väga tahab paraneda, aga tunneb, et ei saa, siis tänapäeval on olemas ravimid, mis taandavad alkoholihimu ja vähendavad alkoholi pakutavat mõnutunnet. Mõni tarvitab neid iga päev, mõni vaid siis, kui tuttav tunne peale tuleb. Mõni võtab aga enne peoleminekut tableti sisse, et poleks kade alkoholitarvitajaid vaadata. Sellised ravimid, mis toimivad üle mõnuretseptorite, võimaldavad isegi nn kontrollitud joomist, taandades ühtlasi ka teisi sõltuvusprobleeme. Mõnikord on tarvidus rakendada paralleelselt ka teisi psüühikat mõjustavaid preparaate või näiteks ampulli.
••On sellised ravimid siis väga kallid?
Kui me räägime sõltuvust taandavatest ravimitest, siis need on päris kallid. Kui aga arvestada kokku alkoholile kuluvad summad ja selle tekitatav kahju tervisele, töö- ja elukvaliteedile, siis võib kindlalt väita, et see on kokkuvõttes hulga odavam kui joomine.
••Sõltuvuse ravimid võiksid ju haigekassa kompenseeritavate ravimite nimekirjas olla?
See on küll päevselge, et tänane kokkuhoid toimub homse arvel: mõelgem, kui suurt kokkuhoidu annaks tänane ravimikompensatsioon näiteks tulevase maksa siirdamise arvel!
••Kas riik üldse püüab kuidagi alkoholisõltuvuse probleemi lahendada?
Alkoholisõltuvus on tõusmas prioriteetseks teemaks. Ma ütleks siiski veidi pessimistlikult, et ega see poleks esimene kord, kus mingi riiklik programm pannakse küll püsti, kuid seejärel selgub, et raha selle programmi täitmiseks pole... Muidugi on positiivseid näiteid, oleme näiteks arstliku perenõuandlaga osalenud töötukassa rahastatud projektides, kus tegeleme alkoholisõltlastest töötute nõustamise ja raviga, tarvidusel ka ampulli paigaldamisega. See töötukassa initsiatiiv on igati tervitatav. Loodan, et ka riiklik alkoholipoliitika saab peatselt kaante vahele ja kuulub täitmisele.
••… ja tõstab alkoholiaktsiisi!
See küll väga ei tööta. Ajaloo vältel on seda võitlust ju korduvalt proovitud. Töötav preventsioon ei toimi rahakoti kaudu, vaid selle kaudu, mis on inimesel kõrvade vahel. Kui ei ole õigel ajal suudetud suhtumist kujundada, siis tuleb ravimite ja psühhoteraapia abiga aidata asjad paika timmida.
