21. sajandil iseloomustab arenenud riikide majandust üleilmne loomemajanduse mahu suurenemine. Tartu ülikooli geograafiainstituudi teadlased eesotsas Rein Ahase, Anto Aasa ja Siiri Silmaga prognoosisid 2006. aastal Tallinna loomemajanduse olukorda uurides, et Eesti loomemajanduse maht, tähtsus, konkurentsivõime ja integreeritus teiste majandusharudega suureneb oluliselt. Praegu on selleks tänu 98 miljonile kroonile eurorahale ka reaalsed võimalused.

Võrreldes mitme teise valdkonnaga, näiteks infrastruktuuri rajamiseks mõeldud miljarditega, on 2013. aastani jagamiseks ette nähtud summa muidugi väike, ent sellele vaatamata võimaldab loomemajanduse edukas arendamine luua juurde tuhandeid töökohti ja parandada meie inimeste elukeskkonda – ka vaimset – tervikuna. Masu mõjub kaheti: ühelt poolt on kultuuri rahastamist kokku tõmmatud, teiselt poolt soodustab ärev olukord andekate inimeste ja ideede esiletõusu.

Edukas loomemajandusega tegeleja võib olla nii Setu pitsi edendav ja töötubasid korraldav memm kui ka Kesk- ja Ida-Euroopa turgudel tegutsev Baltika Grupp. Samuti need, kes korraldavad suurüritusi, nagu Viljandi pärimusmuusika festivali, Jazzkaart või Tallinna muusikanädalat, mis toovad kaasa kultuuriturismi kasvu. Või kodumaine Kinobuss, kes koostöös Ahhaa teaduskeskuse, Teadusbussi ja Emajõe lodjaseltsiga läheneb loovalt noorte harimisele; Euroopa mastaabiski innovaatiline ehitusvahu ja vuugitäitematerjalide tootja Krimelte, etnosukkade-sokkide valmistaja Suva, Eesti kunstnike loomingu tapeetidele-ruloodele viinud Printstone.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi värske tööjõuprognoosi järgi on aastaks 2016 tööjõupuudus taastunud ja 40 000 töökohta taas loodud. Neeme Raidvere Arengufondist tõdeb, et Eesti majandust viiks edasi, kui selles viis protsentigi oleks kõrgtehnoloogilises loomemajanduses tegelejad. „Sellest oleks kasu nii tööstusele kui ka eksportivatele ettevõtetele üldiselt,” selgitas ta.

Kui vaatame globaalse konkurentsivõime edetabelit, siis esikümnes troonivad enamjaolt riigid, kes on kõik teadlikult panustanud innovatsiooni, teadus- ja arendustegevusse, ettevõtluse ja haridussüsteemi koostöösse ning kvalifitseeritud tööjõudu: Šveits, USA, Rootsi, Taani, Soome, Saksamaa, Holland.

Euroopa Komisjoni 2006. aastal tellitud uuringu tulemustest selgus, et vaatamata piisavale konkurentsivõimele on Euroopa loomemajanduses tervikuna probleemiks – erinevalt USA-st – mõjujõu puudumine valitsuste tasandil. Suurimate nõrkustena tõstis uurimus esile vähesed oskused ettevõtluses ja loovate ajude äravoolu. Kõik need aspektid on omavahel seotud ja samasugused trendid ilmnevad ka kahes värskes omamaises uurimuses, mille on teinud Eesti konjunktuuriinstituut ning tuleviku-uuringute instituut ja TLÜ Eesti humanitaarinstituut.

Nii uurijad kui ka siinses loomemajandussektoris töötajad on ühel nõul, et suurim (ja siiani paremuse poole ainult tibusamme teinud) komistuskivi on tervikliku koostöö puudumine algajate, juba edukate ettevõtjate, arenduskeskuste, omavalitsuste ja riigi vahel. Siinjuures tuleb toonitada, et loomemajanduse arendamine ei tähenda sektori eraldi edasiviimist, vaid sidumist teiste tööstus- ja teenindusharudega.

Haridus

Eelisarendatud reaalteaduste kuninglik triumviraat matemaatika-füüsika-keemia võiks enda kõrval riiklikes õppekavades ruumi teha ka ettevõtlus- ja/või juhtimisõppele. Haridusministeeriumis on ettevalmistamisel riiklik õppekava, mis tahab muuta ettevõtlusõppe valikainena gümnaasiumidele kohustuslikuks. See tähendab, et koolile on selle õppeaine pakkumine kohustuslik, õpilasele õppimine aga vabatahtlik. Ehk oleks mõttekas see tulevikus ka kohustuslikuks muuta? See tähendaks sedagi, et näiteks töötuks jäädes ei oleks inimesel majandusalaste aabitsatõdede omandamiseks tarvis tööturuameti uksi kulutada, vaid vajalikud algteadmised oma võimaliku äri alustamise kohta oleks juba olemas. Ka riske osataks hinnata efektiivsemalt.

Junior Chamber Internationali (JCI) korraldatud Eesti õpilasfirmade konkursside edusammude üle ollakse uhked, noorte ettevõtlikkust õhutab ka Heateo SA sotsiaalse ettevõtluse SINA-projekt, kuid potentsiaali oleks rohkemakski, kui muudatusi teha juba üldhariduses. Näiteks Šoti- ja Iirimaal, Rootsis, Norras, Taanis ja mitmes teises Euroopa Liidu riigis on ettevõtlusõpe üks hariduspoliitika prioriteetidest.

Innovatsioon

Eesti kõrgkoolide koostöö jätab soovida, heaks võib hinnata võimalusi pigem täiendusõppes. Tänavu 1. septembril avati Helsingis uus, ka innovatsiooniülikooliks ristitud Aalto ülikool, mis moodustati tehnikakõrgkoolist, Helsingi kaubanduskõrgkoolist ning kunsti- ja disainiülikoolist. Eesti võiks eeskuju võtta: me ei tohiks jääda madalalennulise unistuse juurde tuleviku Eestist kui odavast allhankemaast, vaid peaksime olema suutelised ka ise looma, tegelema tootearenduse ja turundusega. Võtmesõna on interdistsiplinaarsus, lisaks soovitab Arengufond ühe konkreetse sammuma Eestisse tööle võtta rahvusvaheliselt tunnustatud tippõppejõude. Neil oleks motivatsiooni siia tulla juhul, kui loomemajanduse sidumine traditsiooniliste tööstus- ja teenindussektoritega võetaks näiteks üheks riiklikuks prioriteediks. Paremate tulemuste saamiseks võiks reformida ka riigihangete süsteemi, kus praegu on erialaspetsialistid otsustajatena üldjuhul ebavõrdses vähemuses.

Teisalt on oluline tugistruktuuride loomine – et alustavad ettevõtjad saaksid nii juriidilist, projektikirjutamis- kui ka majandusalast nõu. Tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk leiab, et lisaks loomemajanduse sidumisele haridus- ja innovatsioonipoliitikaga vajaksime senisest suuremat kultuurikorraldajate, produtsentide ja mänedžeride riiklikku tellimust.

Nagu näitab ka konjunktuuriinstituudi uurimus, elavad eelkõige disain, arhitektuur, filmikunst ja infotehnoloogia – eeskätt selle meelelahutuslik osa – alla oma võimete. Suur hüpe edasi tehti möödunud aastal, kui kunstiakadeemia, tehnikaülikool, disainerite liit ja disainiinstituut rajasid disainikeskuse. Disainikeskuse juhataja Ruth-Helene Melioranski sõnul pidasid kõik hiljuti korraldatud küsitluses osalenud Eesti disainibüroode juhid tähtsaks ettevõtete rahvusvahelistumist ja välisturgudele suunatust. Kuna seni pole ekspordiga sisuliselt tegeletud, on kasvupotentsiaal suur.

Arhitektuuri vallas võiks tuua eeskujuks Taani, kes on seadnud arhitektuuri esindamise rahvusvahelises kultuuri valdkonnas enda prioriteediks. Riik toetab oma arhitektide esinemist (välis)konkurssidel ja tulemust ei pea kaugelt otsima – paari viimase aasta suurprojektid Eestis (EKA uus hoone, ERR-i hoone, Tallinna uus raekoda) on endale napsanud just taanlased. Niisamuti võiks näiteks tuua Norra, kelle gastronoomia ja kokakunsti eelisarendamine on toonud riiki kümneid tuhandeid haritud ja jõukaid turiste ning turgutanud siseturul toiduainetööstust.

Londonis moodustab loomemajanduse maht umbes 20% linna kogumajandusest, igast viiest töökohast üks luuakse just loomemajandussektoris. Tõsi, sealhulgas on arvestatud eraldi kultuuriturismi, mida Tallinna statistikat silmas pidades senini tehtud ei ole. Meiegi pealinnal oleks potentsiaali vajutada Kultuurikatla, Telliskivi loomelinnaku ja Polymeri Kultuuritehasega jälg turistide südamesse. Heade mõtete linn Tartu on Juri Lotmani perifeerse, kestva kultuuri-plahvatuse kandjana end juba tõestanud ning sel sügisel avati seal Eesti esimene loomemajanduskeskus. On selge, et need projektid peavad olema jätkusuutlikud, neid peavad vajama nii tegijad ise kui ka ühiskond.

Usaldust aitaks suurendada üleüldine aktsepteerimine, et iga idee – olgu äris, loomingus või nende sümbioosis – ei saagi olla edukas või geniaalne. Loomulikud kaod on vältimatud, kuid nn ebaõnnestujate sildistamine või meedia häbiposti seadmine ei tule kasuks kellelegi. Lubada ei tohiks endale vaid süsteemseid vigu. Uurijad peavad eelkõige probleemiks konservatiivset ärikultuuri, mis läbikukkumist ei luba, ning liigset bürokraatiat, mille tõttu andekad lähevad ja teostavad oma ideid mujal või müüvad need edasi.

Teiseks tuleks murda müüt kunstnikust kui ärivaldkonna äpust. Kunst on olnud äri alates renessansiajast, kunstniku üksildase mässava loojanatuuri andis meile romantism ja vastandus pole sealtpeale kadunud – vastupidi, seda õpetatakse koolideski ja mõlema grupi esindajatest on paljud ka ise seda meelt. Praegu võib märgata ka põlvkondlikke erinevusi – nii Eesti kunstiakadeemia kui ka Tartu kõrgema kunstikooli tudengid, kapitalismi ajal kaela kandma hakanud noored võtavad meeleldi ettevõtlusega seotud aineid. Ärijuhtidele võiks omakorda tutvustada rohkem disainiga seotut.

Ent laiemale üldsusele ei ole see veel kohale jõudnud: kunstnikud on pigem ikka „nemad” ning kunstnikkonda käsitatakse monoliitse elukutseliste opositsionääride jõuguna, mitte elukeskkonna rikastajate või parandajatena. Hollandi ekspert Robert Marijinissen mainib veel üht aspekti (intervjuu aadressil www.epl.ee/artikkel/477068, 04.09.2009): alles kriisi ajal on suurenenud tähelepanu kunstnike osalemisele sotsiaalprojektides, näiteks töötuks jäänud inimeste eneseusu suurendamises. 

Kui äri ja kunst ning igipõlised rivaalid humanitaaria ja reaalia teineteisesse pisut väiksema eelarvamusega suhtuksid, võidaks sellest ühiskond tervikuna. 

Mis loom see loomemajandus ikkagi on?

•• Aastaid on opereeritud mitmesuguste paralleelsete terminitega, nagu loomemajandus, loovmajandus ja -tööstus, kultuuritööstus. Loomemajanduse alla kuuluvad infotehnoloogia ja tarkvaraarendus, disain, reklaam, muusika, kirjastamine, kultuuripärand, turism, arhitektuur jpm.

•• Lohiseva nimega loomemajandusel on kaks poolt: äriline ja mitteäriline. Viimasena öeldu alla paigutuvad näiteks muuseumid ja raamatukogud, mis on otseselt rahalist kasu mitte andes majanduslikuks katalüsaatoriks teistele valdkondadele – esmalt kunstile, kirjandusele, turismile.

•• Arengufondi arenguseire ekspert Imre Mürk eristab ka elustiilile ja kasvule suunatud ettevõtlust. Esimene neist loob elamiseks meeldiva ökosüsteemi, teine aitab kaasa ettevõtete rahvusvahelistumisele ja kasvule. Edulugudes on kummalgi oma selge koht, sest esimene toidab teist pehmete väärtustega, teine aga loob võimaluse uusi ärimudeleid laiemalt katsetada-kasutada.