ANALÜÜS | Raimond Kaljulaid on ära tabanud, et Jüri Ratas on oma poliitilise tuleviku pöörijoone ületanud
Kohe peale Keskerakonna esimehe Jüri Ratas teadet EKRE ja Isamaaga koalitsioonikõneluste alustamisest lahkus Raimond Kaljulaid protestiks partei juhatusest. Sel hetkel võttis Kaljulaid kalkuleeritud riski – veel oli võimalus, et tema sammu oleks saanud näidata ülereageerimisena ja naeruväärsena.
Näiteks olnuks Ratasel veel võimalus paari-kolme päeva jooksul end ümber keerata, tunnistada EKRE-ga läbirääkimised liiga raskeks, kuid rõhutada, et tema tegi vähemalt ürituse teisele poolele käe andmiseks.
Kuigi juba Kaljulaidi juhatusest lahkumise hetkel spekuleeriti, et ta viskas sisuliselt kinda Ratasele erakonna sees, siis pidi ta hinge kinni hoides ootama. Ratasel oli tagasiteed veel küll ja küll.
Kuid mida päev edasi, seda selgemaks on saanud, et Ratas müürib oma põgenemiskäike aina kindlamalt kinni ja Kaljulaid saab aina teravamalt mängida hetke peale, kui Keskerakonna sisene võimuvahetus vältimatuks muutub.
Tõenäosus selleks kasvab iga koalitsioonikõnelustel veedetud päevaga. Juba eelmisel nädalal näitasid esimesed kiired arvamusküsitlused, et eelkõige sai EKREIKE koalitsiooni loomise alustamisest lüüa Keskerakonna reiting. Ja see peegeldas vaid tõika, et sellise kolmikliidu peale välja soovitakse minna.
Peale seda on meediat täitnud kahte sorti pealkirjad. Esiteks igapäevased teated tühikäigul kulgevatest koalitsioonikõnelustest, kust antakse järjest teada mitte millegi saavutamisest ehk mitte ühestki uuest edasiviivast ideest, algatusest, suunast riigi jaoks. Teiseks žanriks on kujunenud sisuliselt igapäevane mõne EKRE liidri verbaalse plahvatuse menetlemine, mida Keskerakonna praeguse juhtkonna liikmed eesotsas Ratase endaga ning mõned Isamaa liikmed peavad lõputa siluma, vabandama, lahendama.
Täna alanud avalik Kaljulaidi kampaania EKRE-ga koalitsiooni tegemise vastu näitab, et Ratas on koos kevade saabumisega ületanud ka oma nö "pöörijoone": nüüdseks on ta EKRE-ga niivõrd lahutamatult mestis, et tal ei ole enam nägu päästvat tagasiteed. Erakonna seest eetrisse paisatav pahameele kampaania on märgiks, et võib hakata lugema päevi, mis on jäänud Ratase esimese poliitilise elu lõpuni.
See ei pea saabuma kohe: kuna valitsust moodustaval Ratasel pole kuskile taanduda, ilma, et algaksid süüdistused erakonna enda lõhestamises, valijate peletamises ja mitme aastaga korjatud edu maha mängimises, siis ta peab nui neljaks EKRE ja Isamaaga koalitsiooni kokku saama. Kuid vaadates läbirääkimiste käiku, siis saab ta kokku igast otsast lonkava tiksumisvalitsuse, mis vaid ootab piisavalt suurt ja skandaalselt pauku, mis viib kokku kukkumiseni.
Ja sama vältimatult tõstatatakse siis Keskerakonnas Ratase valitud tee kohta õigustatud küsimused ning väljakutse esitamiseks seisavad esireas need, kes alguses parteis siseopositsiooni riski võtsid. Ehk siis Raimond Kaljulaidi kampaanial on üks siht – olla valmis Keskerakonnas tulevale Ratase-järgsele ajale. See aeg ei pruugi hakata veel uue valitsuse kinnitamise hääletusega vastvalitud riigikogus, kuid tuleb vääramatult lähemale, sest Ratas ei suuda neli aastat EKRE-t "ära hallata" ja seejärel nuheldakse kahetsuseta ja kahjurõõmuga tema kaela kogu kogunenud kaamos.
