Ringi liigub üks lohiseva nimega paber, mis ootab kooskõlastusi juba tänaseks. Jutt on ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eel-nõust. Seda lugedes ja analüüsides tekib paratamatult küsimus: kumb on enne, kas kuritöö või karistus? Justiitsminister Rein Lang arvab, et karistus. Lang tahab nimelt juurutada Eestis seninägematu ennetustrahvi süsteemi.

Justiitsministri allkirjaga teele lähetatud eelnõu nimetus on igati ilus ja õilis, viidates peaasjalikult sellele, et eesmärk on tagada ajakirjanikele üks põhilisemaid garantiisid – õigus tugineda allikakaitsele ja loobuda kohtumenetluse käigus ütlusi andmast, kaitsta ajakirjandusvabadusele omaseid põhimõtteid nagu uurimisvabadust ja ajakirjanduse sõltumatust. Selle ilusa sildi all on aga kavas ellu viia hoopis täpselt vastupidist. On kaks põhilist asja.

Esiteks

Arusaadav on soov kaitsta isiklikke õigusi, nagu kehalist ja eraelulist puutumatust või isiku head nime õigusvastase kahju tekitamise eest. Aga... Selleks soovitakse võlaõigusseadust täiendada sättega, mis võimaldab mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise puhul arvesse võtta ka vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest võimalikust kahju tekitamisest.

Teisiti öeldes tehakse eelnõuga ettepanek võimaldada kohtutel välja mõista ennetavat kahjuhüvitist. Täpses sõnastuses: „Isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest, isiku vabaduse võtmisest, samuti muu isikliku õiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks või kui kahjustatud isikul ei ole muud võimalust oma õigusi tõhusalt kaitsta, edasiste rikkumiste ärahoidmiseks kahju tekitaja poolt, maksta mõistlik rahasumma. Hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust, kahju tekitaja süüd, rikkuja ja kahjustatud isiku varalist seisundit, samuti rikkuja poolt rikkumise tõttu saadud tulu.”

Mida see siis tähendab? Kellelegi meeldib väga Ameerika õigussüsteem. Justiitsministeeriumi kinnitusel lähtuti muudatusettepanekuid koostades Saksamaa kohtupraktikast, ent olgem ausad, ennetava ja karistusliku kahjuhüvitamise põhimõte on eelkõige omane siiski USA-le ega ole Euroopa tava. Lihtsalt piltlikustamiseks kujutage endale ette olukorda, et autojuht peaks maksma n-ö ennetustrahvi kiiruseületamise eest, mida pole olnud. Aga tuleb nõuda, sest võib vabalt juhtuda, et järgmise saja kilomeetri jooksul ületab autojuht kiirust. Sellise määramatuse puhul ei läheks paljud üldse rooli. Kui nüüd panna sellesse valgusse justiitsministeeriumi eelnõu sihtmärk ehk ajakirjanik, siis kõnealusel juhul üritatakse suukorv pähe või isegi suu lõplikult lukku panna ajakirjanikel, kes suudavad avalikkuse ette tirida ühiskonna mädapaiseid. Ja seda tehakse Eestis seninägematu ennetustrahvi korras.

Eesti Päevaleht konsulteeris tippjuristidega, kes kõik peavad ennetustrahvi kehtestamist Eesti õigussüsteemis pretsedendituks, erakordseks juhtumiks. Kohtud ujutatakse ülesannetega üle, kohtunikud peavad otsustama, mida tähendab „mõistlik rahasumma”, kuidas võtta arvesse „rikkuja ja kahjustatud isiku varalist seisundit”. Ja kuidas teha selgeks „oht, et jätkatakse kõne-aluste õigushüvede rikkumist”? Kas tõesti tekivad tänapäeva Robin Hoodid?

Justiitsministeerium möönab, et kohtutel on keeruline otsustada, kui suures summas mittevaralise kahju hüvitist välja mõista, sest ühest küljest tuleb hüvitada näiteks hingeline valu, kuid teisest küljest ei tohi see kannatanut rikastada. Langi ministeerium viitab, et mõistete sisustamine jääb eelkõige kohtute teha, mis tähendab, et kohtutele pannakse peale tõsine, kuid arusaamatu tamp.

Kui analüüsida viimaste aastate kohtulahendeid, siis selgub, et mittevaralise kahjuga seotud kohtulahendeid on igal aastal olnud 400 tuuris, ka 2009. aasta tüürib selles suunas. Meediaga seotud kaasusi nende hulgas polegi. See tähendab, et justiitsminister Langi ennetustrahvil on tegelikult veelgi laiem ulatus, kuigi see on fokuseeritud ajakirjandusele. Kuna kohtud ei ole seni mõistetavatel põhjustel väga agaralt kahjuhüvitist sisse kasseerinud, siis Lang üritab masinavärgi kõigi vahendite abil teisiti käima panna.

Samuti väljendub senistest printsiipidest kaugenemine selles, et rahaline karistus määrataks sõltuvalt nii kahju tekitaja kui ka kannatanu varalisest seisundist. Kas põhimõttel, et rikkam peab hüvitama rohkem kui vaesem? Ja kuidas mõõta ja arvestada kannatanu varaseisu? Kuidas võiks toimuda põhjusliku seose tõendamine, et rikkuja sai isiklikke õigusi rikkuva artikli avaldamisest just sellist tulu? Millal tekib hagejal tegelikult õigus nõuda ennetavat kahjuhüvitist? Kas kahjustatud isik peab läbima enne hagimenetluse (nõudma ümberlükkamist või tekkinud kahju hüvitamist) ja kui väljaanne pärast jõustunud väljamõistvat kohtuotsust kahjustab ikkagi isikut uuesti (avaldab uue loo), kas see tähendab, et kahjustatud isikul ei ole muud võimalust oma õigusi tõhusalt kaitsta, kui kasutada ennetavat kahjuhüvitist (kuigi toimunud on ju ka uus rikkumine ja võib olla tekitatud uus kahju)? Selle eelnõuga tunnistab riik, et tekkinud kahju on äärmiselt raske tõendada, mida näitab ka kohtupraktika. Kuid ebamääraselt ja subjektiivselt hinnatava ennetava kahju väljamõistmisega on teine lugu. Meediajuhid kinnitavad, et kui ennetav trahvimine saaks tavaks, siis soodustaks see väljaannete kohtusse kaebamist ja mõnel, eriti väiksema rahakotiga toimetusel võiks mõni lugu tegemata jääda. Kas see ongi justiitsministri eesmärk?

Juristid, kellega Eesti Päevaleht konsulteeris, möönavad, et ennetava kahjuhüvitise süsteem tekitaks uut ebaõiglust ja oleks vastuolus põhiseadusega. Võttes arvesse Euroopas kujunenud tavasid, ei ole Euroopa Liidus karistusliku kahju hüvitamist soositud, sest see loob õiguslikku ebakindlust ja annab võimaluse šantažeerimiseks. Niisiis tahab Lang teha asja, mille ülejäänud Mandri-Euroopa on välistanud.

Teiseks

Et suukorvistamine oleks lõplik, mängib Langi eelnõu ümber ka allikakaitse asjaolud. Seaduseelnõus on allikakaitse esitatud deklaratiivses vormis, kuid ühtlasi on seda kõikvõimalike välistustega märkimisväärselt kitsendatud. Eriti näib Lang soovivat välistada allikakaitse neil juhtudel, kui tegemist on riigisaladuse ja asutusesisese info levitamise või kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete avaldamise ning teiste lekitamisjuhtudega. Arvestades Eesti ametiasutuste viimase aja tava kuulutada kogu informatsioon olevat ainult asutusesiseseks kasutamiseks, võiks sellise sätte vastuvõtmine panna piduri uurivale ajakirjandusele ja ühiskonna mädapaisete avamisele. Nimelt kohustub ajakirjanik eelnõu järgi neil ja paljudel teistel puhkudel oma infoallika välja andma. Ja kui ei anna, siis lubab karistusseadustik ajakirjaniku kuni aastaks pokri pista või määrata kuni 500 päevapalga suuruse rahatrahvi. Kuidas oleks võim uue seaduseelnõu valguses käitunud näiteks siis, kui Eesti Päevaleht kirjutas sisedokumentidele toetudes minister Maret Maripuust ja tuhandete puudega inimeste abirahast ilmajätmisest? Kas riik oleks hakanud lehkama kippunud sõn-nikuhunnikut kuidagi kohendama, toetudes allikakaitse uutele põhimõtetele?

Ringhäälinguseadus on juba praegu sätestanud ringhäälinguorganisatsioonidele kohustuse mitte avalikustada informatsiooni edastanud isiku andmeid, kui isik seda ei soovi. Samuti sätestab Eesti ajakirjanduseetika koodeks, et:

a) ajakirjanik peab rangelt kinni informatsiooniallikale antud lubadustest ja väldib lubadusi, mida ta ei suuda täita;

b) ajakirjandusel on moraalne kohustus kaitsta konfidentsiaalseid informatsiooniallikaid.

See süsteem on toiminud aastaid ja edukalt ning peab olema kuratlikult hea põhjus, miks seda pea peale paisata.

Eesti Päevaleht uuris viimaste aastate kohtulahendeid ka allikakaitse konflikti vaatenurgast ja selgus, et ei ole kaasusi, kus oleks teravalt kerkinud allikakaitse konflikti küsimus. Samuti kinnitavad kõigi suuremate meediaväljaannete juhid, et allikakaitse küsimused pole probleemiks. Juristide hinnangul saab allikakaitse toimida vaid eneseregulatsiooni ja hea tava korras, reguleerimine oleks taunitav riive.

Viimaste aastate ainus allikakaitsega seotud juhtum oli seotud Äripäevaga. Väljaandel on parajasti Seppikutega pooleli kohtuvaidlus, mille puhul kohus ei rahuldanud Seppikute nõudmist, et Äripäev oleks pidanud avaldama oma allikad keskkriminaalpolitseist ja kaitsepolitseist, kelle infole tugines osa artiklis olnud infot.

Selle artikli pärast kaebasid Seppikud Äripäeva kohtusse ja osaliselt on kahes astmes ka Seppikute hagi rahuldatud. Aga kohtuotsuse puhul on märkimisväärne, et kohtu hinnangul ei pidanud ajakirjanik oma allikaid avalikustama ja kohus oli nõus arvestama istungil tunnistajana esinenud ajakirjaniku edastatud informatsiooni, mille ta oli saanud anonüümsust palunud politseiallikatest. Seppikud soovisid, et seda infot otsuse tegemisel ei arvestataks, kui Äripäev pole nõus oma allikaid avalikustama. Äripäev keeldus allikaid avaldamast ja kohus aktsepteeris seda.

Üks kuulsamaid juhtumeid pärineb 2004. aastast, kui Eesti Päevalehe ajakirjanik Sergo Selder kirjutas loo, milles kirjeldas kelnerite ja ettekandjate suhtumist klientidesse. Muu hulgas rääkis loos üks kelner, kuidas ta sülitas ülbitsenud kliendi kotletile. Siseministri palvel, kes omakorda oli saanud kaebuse Tallinna linnapealt Edgar Savisaarelt, alustas politsei kriminaalmenetlust. Reporter kutsuti politseisse, kus ta ähvardati kongi panna ja kriminaalkorras karistada, kui ta ei avalda kelneri nime. Menetlus siiski lõpetati. Niisiis ei vaja allikakaitse senise kohtupraktika põhjal eraldi reguleerimist.

Kui vaadata uuesti eelnõu silti – tagada ajakirjanikele õigus tugineda allikakaitsele –, siis tegeleb justiitsminister järelikult pseudoprobleemiga. Kuid eks sildi taga ole soov tõmmata ajakirjanikud igal juhul liistule ja infole kriips peale. Sellise eelnõu koht peaks olema prügikorvis.