Taustaks tean: on suur peksupäev, lõppematu ajakirjanduse peksupäev. Alates Veerpalu dopinguskandaalist kuulen tihti lausa võhivõõraste käest laussõimu kolleegide aadressil. Et ajakirjanikud ei oleks tohtinud enne lõpliku tõe saabumist asjast kirjutada. Kindlasti olid meil mängus isiklikud, mitte riiklikud huvid, arvatakse. Samal ajal on peksupäev hea ajend, et rääkida, milliseid valikuid peame tegema. Ja kuidas?

Tarkus tuleb Tartust. Lähen Ragne Kõutsi juurde kui hambaarstitoolile, kõhus värin. Olen küll hoolega hambaid pesnud, aga kunagi ei või aimata, mis pisikupesa tohter su suust avastab. Sama on ajakirjanike rollikonfliktidega, mis võivad viia korruptsioonini. Olen püüdnud olla aus ja tubli reporter, teisalt aga pole aimu, milliseid kahestumisi usin uurija sinust leiab.

Ideaalis on kõik imelihtne, mõtlen ülikooli peaust avades. Ajakirjanik peab iga tööd ette võttes olema puhas kui rinnalapse piss ja valge tabula rasa. Et objektiivselt kõike kajastada, oma huvid, isiksus unustada. Olla lugejale usaldusväärseks silmaks ja kõrvaks. Aga tegelikult?

Ragne Kõutsi esimene vastus leevendab hirmu: „Rollikonflikt iseenesest ei ole paha ja taunitav. See paneb mõtlema, otsima paremaid lahendusi, enam iseendasse vaatama: miks ma seda teen ja kuidas teen? Rollikonflikti sattunud ajakirjanikku ei saa paaria seisusse panna, sest kunagi pole võimalik isiklikku ja avalikku rolli täiesti lahutada. Ei ole võimalik tegutseda nii, et korraga polegi sa enam kellegi sõber, abikaasa või lihtsalt kalandushuviline. Oluline, et objektiivsus ei kannataks.”

Puhh, esimene kivi langeb südamelt. Taustaks lisan, et Ragne Kõuts on teinud hulga intervjuusid eri piirkondade ja eri kanalite ajakirjanikega, eesmärgiks ikka teada saada, millal ja kuidas lähevad isiklikud ja ühiskondlikud huvid vastuollu. Selle põhjal ongi valminud käsiraamat, mis peagi veebis kaane avab. Üks tähtsamaid teateid on seal see, et rollikonflikt ähvardab, kui tehakse lugusid oma lähedaste või tuttavatega.

Et olen just saabunud materjali kogumast ühe rahvatantsuürituse kohta, on mul mureküsimus suul. Rahvatantsuilm ju nii paganama väikene, tunnen enamikku seal tegutsejatest juba aastaid. Kas peaksin seepärast loobuma rahvatantsulugude kirjutamisest? Teades ühtlasi, et siis tõenäoliselt ei kirjuta neid keegi. Paraku on Eestis rahvatantsuajakirjanikke vähem kui käel sõrmi.

Ragne Kõuts: „Eestis nagunii kõik tunnevad kõiki. Hea ajakirjaniku tunnus ongi suur sotsiaalne võrgustik. Rollikonflikti seisukohast on olulised juhtumid, kus tegemist on nii konfliktse teemaga, et ajakirjanik peab oma tuttavale või lähedasele hakkama nuga selga lööma. Kuidas talitada siis? Hea ajakirjanik ei jäta ka tuttava käest kriitilisi küsimusi küsimata, aga neid saab küsida ka teist poolt solvamata, tema inimväärikust alandamata. Ja lähedastest või tuttavatest mittekirjutamise nõue kehtib pigem lähisugulaste osas: abikaasa, laps. Hea tuttav võib olla ka hea allikas, ilma et objektiivsus kannataks.”

Tasuta lõuna

Võib-olla on oluline seegi, et allikad ei seaks ajakirjanikku raskete valikute ette, jätkan ise mõttekäiku. Näiteks lähen intervjuud tegema, aga alustuseks on mulle kaetud laud nagu äke. Kui peaksin pidusööki mekkima, kas olengi rollikonfliktis? Võtan allikalt vastu kingituse, mis võib segada mu kriitilist meelt? Teise inimese hea tahte tõttu võib ajakirjanik olla tobedas olukorras, teadmata, kuidas talitada.

Ragne Kõuts: „Keerulisemad näited ongi seotud kingituste ja rahaga. Telekanal läks põllumehest lugu tegema ja too oli kogu loo tegemise aja tõrges, kuigi tegemist polnud millegi kriitilisega. Äkitselt põllumees pahvatas: mul ei ole raha maksta selle loo eest! Aga keegi polnud temalt raha küsinudki. Üldiselt nii ei käitutagi. Hiljem tuli välja, et kellegi põllumehe tuttava juures oli käinud erakanal ja kasseerinud raha…”

Olen tükk aega tumm. Võib-olla lihtsalt teadmatusest.

Lektor jätkab: „Aina enam ilmub eetrisse saateid, mida rahastab mõni ministeerium või fond. Ühtaegu on seal rahastaja poolt ette antud teemad, mida tuleks käsitleda. Üks ajakirjanik tõi välja, et loomulikult tuleb maaelu kajastada positiivses võtmes, aga tellimussaate puhul ta tunneb, et ta ei saa asjadest rääkida kriitiliselt, tööle hakkab enesetsensuur.”

Mis aga on rollikonfliktide puhul kõige taunitavam? Millise käitumisega tõmmatakse vesi peale kogu ajakirjanduse mainele, tahan teada.

„Palju on näiteid, kus ettevõte pakub ajakirjanikule: veeda meie juures puhkus, sõida meie raha eest, siis kirjuta. Õnneks on hakatud vähemasti lugude juures märkima, kelle raha eest need sündinud on. Usaldusväärsust kõigutab, kui lugejale tundub, et ajakirjanik ei aja ühiskonna asja, vaid seisab mõne ettevõtte huvide eest.”

Jälle lööb minus häirekell. Meenub, kui paljusid vahvaid väiketootjaid olen ma ajalehes kiitnud. Just selle pärast, et esiteks on nad väiksemad ja jõuetumad kui hiidettevõtted, kellel reklaamiraha ja PR-esindajaid varnast võtta.

„See on suurepärane,” tuleb mind ühtaegu rõõmustav ja ehmatav vastus. „Eesti väärtus ongi ju meie tavalised ja toredad ja tublid inimesed. Ajakirjanikul peab olema aega ja tahtmist ja huvi selliseid inimesi avada. Ja sellistest inimestest kirjutamine on oluline Eesti ühiskonnast tervikliku läbilõike saamiseks. Samas ei soovita ma kirjutada lausreklaami, raha eest pressiteateid. Ajakirjanik ei saa korraga olla ajakirjanik ja suhtekorraldaja, aga on näiteid, et spordireporter on olnud ka spordiliidu pressiesindaja. Siiski usun, et Eesti ajakirjandus pole kaotanud oma rolli olla ühiskonna edendaja ja paremaks muutja.”

Aga mis saab nüüd edasi? Konfliktiraamat läheb internetti. Kas see annab ajendi ajakirjanike veelgi enamaks nahutamiseks? Õnneks selgub, et valmis lahendusi seal ei ole.

„Pigem anname aluse mõelda, kas juhtumite juures on rollikonflikt või mitte. Ja tegelikult ei teatagi ajakirjanike tööst väga palju. Pigem aitab arutelu selgust luua, millised valikud on ajakirjanike ees. Ja mida haritum on lugeja, vaataja, kuulaja, seda parem ajakirjandus sünnib,” räägib Ragne Kõuts.

Lahkun ülikoolist, hambaarstitunne ikka kõhus. Sest tean: kuigi suuri auke ei leitud, peab kikusid hoolega harjama. Et pisikud pesa ei teeks.

Ajakirjaniku võimalikud rollikonfliktid

Ajakirjanik…

•• …on oma loo allikaga sugulane või hea tuttav

•• …käsitleb loos ettevõtet, mille aktsiaid omab

•• …kirjutab oma hobist

•• …kirjutab raha eest pressiteateid, reklaamtekste

•• …juhib üritusi, kirjutades toimuvast ka lugusid

•• …võtab firmadelt vastu tasuta lõunaid, reise, ööbimisi

•• …esitab ettevõtete pressiteateid omaenese loominguna

•• …kuulub erakonda ja kirjutab sellest vaid head

•• …aitab vabakutselisena poliitikute tekste suupärasemaks siluda, oma nime avalikustamata

•• …osaleb reklaamides

•• …sõidab kaitseväe raha eest sõjapiirkonda, vaidlustamata kordagi sõjapidamise vajadust

•• …käib tooteesitlustel, saades kingituseks kalleid tooteid

•• …käib tasuta piletiga teatris või kontsertidel, kirjutades neist retsensioone

•• …toimetab põhitöö kõrvalt vallalehte

•• …käib spordiliitude raha eest spordiüritusi kajastamas