Andrus Ansip Foto: Vallo Kruuser

Olete süüdistanud ka meediat erapooletuses, et mõnda asja käsitletakse palju, teisi mitte. Eesti meediaturul on toimumas suured muutused. Postimees ja sellega seotud kanalid vahetavad omanikke. Kas see võiks teie meelest olukorra paremaks teha?

Mul on hea meel, et Eestis on kaks suuremat meediagruppi. Kui oleks vaid üks, kartellistunud meediakäsitlus, siis Eesti demokraatia ja inimesed selles võita ei saaks.

Minu silmis – ehkki me ei tunne teineteist – on Margus Linnamäe kindlasti aateline ja patriootlik inimene, kes ajal, mil kapital lahkub meediast, on otsustanud investeerida Eesti meediasse. See väärib tunnustust.

Ma ei arva, et uus meediaettevõtja peaks hakkama nüüd iga päev kogu aeg meediaga suhtlema, seda on Margus Linnamäele ju ette heidetud, et ta on suhteliselt tagasihoidlik meediaga suhtleja. On ikka väga suur vahe Hans H. Luige – kes on ise ajakirjanikuna Eesti Ekspressi ja Ekspress Grupi suureks kirjutanud – ja finantsinvestori vahel. Viimased pole tüüpiliselt suured meediaga suhtlejad. Ja minu meelest, mida vähem finantsinvestorid intervjuusid jagavad ja ise kirjutavad, seda vähem nad neile kuuluvate meediaettevõtete sõltumatusse tungivad.

Praegu näeme ka erinevaid käsitlusi, mõni aeg tagasi erinevaid käsitlusi ei olnud. Hea meel on näiteks, et Eesti Ekspress on endiselt püüdlemas tõe poole, käsitleb teemasid ausalt ja objektiivselt. Mul on lootus, et gruppide vaheline võistlus läheb teravamaks ja tagab suurema meediasõltumatuse ning ka objektiivsema meediakäsitluse. Meil on siin hilisemast ajaloost näiteid õige mitmeid, kus meedia põhiline funktsioon ehk vahendamine ja tõe poole püüdlemine unustusse vajus.

Mis see ere näide teie jaoks on?

Kasvõi see, kuidas möödunud aasta novembris vaikis Postimees maha Sotsiaaldemokraatliku Erakonna endise peasekretäri sooritatud kuriteo. Ja minu jaoks eriti õõvastav on kuriteo mahavaikimine olukorras, kus sotsid kirjutasid hartat, mindi jääkeldrisse, kus ämmad tõid annetusi. Olgu öeldud, et jälle oli see Eesti Ekspress, kes tõi rahva ette ämma tõe – ehk siis ühest tõe rääkimisest tehti aasta kõige suurem vale. Ka see kinnitab, et meediagruppide vaheline võistlemine on lugejale ja demokraatiale hea.

Eesti ühiskonnapilti vaadates tundub, et praegu on kõige põlastatumad või alavääristatumad ametid poliitik ja ajakirjanik. Poliitik on part ja ajakirjanik on tint. Enamik neist siiski üritab oma paremate võimete kohaselt sisuliselt oma tööd teha. Kas on üldse midagi, mida saaks teha selle nägemuse muutmiseks?

Eks me võimendame seda kriitilisust ise üle. Rahvusvahelises või Euroopa võrdluses ei näe meie meedia ega ka poliitikud sugugi halvad välja. Euroopa võrdluses selgub, et meie trükiajakirjandus on eurobaromeetri andmeil Euroopa Liidus seal esimese kolmandiku lõpus, teise alguses. Täpselt samas kohas, kus on usaldusväärsuselt vabariigi valitsus. Aga kodus on kombeks arvata, et valitsuse usaldusväärsus on üksjagu madal. Euroopa võrdluses selgub, et ei: me oleme ikka päris hea riik institutsioonide usaldusväärsuse mõttes. Ja ma olen päris veendunud, et Eesti ajakirjandus on läbi aegade teinud ikka päris head tööd. Hoolimata minu kriitilisusest või üldisest kriitilisusest, on ta olnud ikka päris hea vahendaja riigi institutsioonide ja rahva vahel. Parem kui Euroopas keskmisena, parem kui ka näiteks meie lõunanaabrite juures.

Loe täispikka intervjuud siit.