Sajandivahetusel garaažiboksis vannidega kalakasvatust alustanud Raivo Puuritsal kasvab nüüd Võrtsjärve ääres 60 basseinitäit angerjaid. Paraku ei suuda ka see hiiglaslikuna tunduv kogus maailma hävivat angerjapopulatsiooni päästa. Foto: Jassu Hertsmann

Justkui puurist päästetud Raivo Puurits purskab Võrtsu-äärse tulemäena sädemeid ja tõrva. „Olen viisteist aastat peaga vastu seina jooksnud, nüüd saab angerjatest villand!” Tegelikult on Eesti esimese angerjakasvanduse asutaja lause kümme korda pikem ning sisaldab pärle suulise meestefolkloori kuldvaramust, millega ta ristib keskkonna- ja põllundusametnikke, pankasid, Greenpeace’i liikumist. Puurits muutub tõredaks, kuuldes sõna „saastetasud”. „Kui kala elab me kasvanduses puhtas vees, mis paganama saastest me räägime!” Ta arvab, et tegelikult peaks riik me kümmekonda tõsiselt võetavat kalakasvatajat kätel kandma, mitte nõudmistega ahistama. Esimesed kümmekond aastat teda saastetasuga ei kimbutatud.

Ajal, mil kirjarahvas vaimustub ajalukku minevast kooparahvast, kaob igaviku teedele ka angerjas. Saja aasta eest pandi Saaremaal külaliste saabudes angerjapotile kaas peale, et võõrad ei näeks vaese mehe kala keetmist. Täna saab enesele angerjasuppi lubada ainult rikas. Üheksakümnendatel tõmmati Eesti vetest ametlikult välja 60 tonni angerjaid. Täna on arv kuus korda väiksem. Puurits, kes müüb aastas 50 tonni usjaid kalasid, ei tea täpselt, kas varude kokkukuivamise põhjus on globaalsoojenemine, globaalsaaste või angerjasööjad.

Loe veel, mida Raivo Puurits arvab teistest Eesti angerjakasvatajatest ja nende hinnapoliitikast.

« Avalehele 0 Kommentaari