Anne Untera: jõuetuse ja lootuse tunne
Eesti Päevaleht kirjutas sellel teemal juba poolteist aastat tagasi (Ulvar Käärt: „Saaremaa uhkus Pöide kirik laguneb“, EPL 19.10.09), viimasel ajal on grandioosne ehitis tähelepanu saanud ka mujal ajakirjanduses, kuid seisukord on muutunud vaid halvema poole.
Tõsi on see, et kristlik kirik on Eestis kõige kauem, peaaegu 800 aastat katkematult tegutsenud institutsioon. Saaremaal toimus 19. sajandil massiivne konverteerumine, näiteks 1846–1848 läks Pöide koguduse liikmetest ortodoksi kirikusse üle 4292 inimest (68,1 %). Sellest hoolimata jäi Pöide üheks kõige rahvarikkamaks kihelkonnaks Saaremaal, kirikumõis oli korras, sealt viis läbi postimaantee, läheduses oli mitu kõrtsi jne.
Kõik see lõppes 1940. aasta suvel, mil saatuse tahtel üheaegselt Vene okupatsiooni algusega läks kirik välgulöögist põlema. Löögist tekkinud lõhe “ehib” massiivset kirikutorni tänaseni.
Nõukogude aastatel kuni 1990 vaimulikku tegevust Pöidel ei toimunud, sõja järel, kui kirikus oli heinaladu, hävines peaaegu jäägitult sisustus. Kuid tänapäeval ei ole see, et kirik lõpetaks tegevuse, üldse mõeldav. Ka Pöides toimuvad, ehkki inimeste vähesuse tõttu – vallas on alla 1000 elaniku – piiratud ulatuses, missad, laulatused, ristimised jne.
Igas inimeses on igatsus jumala järele, avaldugu see siis osavõtus jumalateenistusest, vaimulikus muusikas, isiklikes rituaalides või äraspidiselt mingis kultuses. Kui ütlesin kevadel Pöides kohalikule taluperemehele Madisele: „Tule ka kirikusse!“, vastas ta: „Minu kirik on aias!“
Kuid kirikuhooned ei ole üksnes Jumalakojad, neis on kristalliseerunud paljude sajandite jooksul see, mida inimesed on igapäevasest elu-olust kõrgemaks pidanud. Kirikuhooned on sillaks minevikku, turismireisil astutakse ikka kohalikku pühakotta sisse, et hetkeks mõtiskleda. Nii on see ka Saaremaal.
Hoolimata veeloikudest põrandal, tumedast seene- ja vetikavohamisest seintel, murenevaist raidkivi-meistriteostest ning ripnevatest aknaluukidest ei lõpe üle maailma kokku tulnud turistide vool Pöide keskaegse kiriku juurde. Kuni päästeamet pole sissepääsu sulgenud, toimuvad suviti kontserdid, sest akustika ja müstiline ruumimõju on seal ikka veel suurepärased. Ajaloohuvilistele annavad lisaväärtuse 14. sajandi ordulinnuse, Saare-Lääne ordufoogti residentsi varemed, mille konserveerimine on pooleli jäänud.
Milline on hetkeseis?
Pärast kolme nõupidamist sel kevad-talvel (4. veebruaril EELK konsistooriumis kantsler Urmas Viilma juures ja 10. veebruaril ning 21. märtsil kultuuriministeeriumis kantsler Anton Pärna juures) on tekkinud mulje jõuetuks tegevast vastasseisust. EELK ei oma vahendeid kõigi Eesti kirikute korrastamiseks ega saa raha Pöide kiriku katuse parandamisse paigutada.
Maapastorid elavad kõikjal karmides tingimustes ja nende amet on eelkõige vaimulik. Riik ei saa raha eraomandisse paigutada. Pühakodade programmi rahad on Pöidest kahjuks suure kaarega mööda läinud. Muinsuskaitseamet ei ole oma seisukohta avaldanud (ka muinsuskaitse all olev Pöide pastoraat laguneb).
Välja käidud idee muuta Pöide kirik muuseumiks on kirikuvalitsusele tundlik teema, kuna see tähendaks tõenäoliselt sekulariseerimist. Äkki on aeg luua Eesti jaoks uut tüüpi muuseum, diötsesaanmuuseum?
Üldsus elab teemale kaasa, seda on näha ka annetustest, mida eelmise aasta detsembris oli laekunud 12 000 krooni. Saarte praost Veiko Vihuri avaldas Pöide valla märtsikuu infolehes kõigile annetajatele tänu. Selle teate võttis üle Postimees, mille peale tuli abipakkumisi Hispaaniast, Soomest jm.
Toetust on väljendanud lausa Saaremaa rüütelkond, Saksamaal asuv organisatsioon, et see vana väärikas kirik, kus on mitmeid aadlike hauaplaate, saaks korrastatud. Konstruktiivne on idee, et Pöides tegutseks rahvusvaheline restauraatorite suvekool. Terav küsimus on aga, kes juhib restaureerimistöid?
Omavalitsus, Pöide valla juhid on esitanud idee luua sihtasutus Pöide Maarja Kirik, kuid praeguseks ei ole veel tegudeni jõutud. Vaja on äriplaani ja selle jõulisi teostajaid.
Muinsuskaitse toetusel on Pöide kirikut kahel korral, 1950. ja 1990. aastatel tulemuslikult renoveeritud, kuid tänasel päeval on probleem selle ameti pädevuses ja missioonitundes. Öeldakse sageli, et ega raha pole maailmast otsa saanud, aga raha üksi ei lahenda neid küsimusi.
Hoolimata kõigest haarab kindlasti ülev tunne igaüht, kes läheneb maastikul monumentaalse katedraalina kõrguvale pühakojale. Jõuetus on lootusega vastamisi. Uuel kultuuriministril tuleb Pöide kiriku saatuse suhtes vastu võtta selge otsus.
