Ansambel Laine toob ilusad laulud tagasi
Viisteist aastat vaikinud menuansambli Laine naised on veendunud, et hääled on neil praegu paremad kui kunagi varem.
Kolmapäevases lauluproovis on neid seitse. Lagle Mäll (Alpius), Marta Oja, Katrin Kalde (Kutshevski), Krista Raigla (Grinbergs), Kersti Naissoo (Johanson), Merle Lilje (Ploom) ja Sirje Põllu. "Me võime kas või pikali visata," tembutavad nad fotoaparaadi ees väikeste plikade kombel.
Lagle Alpius tunnistab, et tegelikult pelgas ta ansambli uut kokkutulemist: "Minu tütre kaheksanda klassi lauluõpikus on Eesti estraadist terve peatükk, aga Lainest ei poolt silpigi. Ometi esines meie ansambel kakskümmend aastat ainult täissaalile! Meile pole pakutud come-backi mõttes ka plaati teha." Marta Oja lööb aga muretult käega: "Nad ei oskaks unes ka näha, et me nii heas vormis oleme!"
Lörtsimata lood rahva ette
Soovi uuesti kokku tulla hellitasid kõik ansambliliikmed, kuid ei tihanud seda teistele tunnistada.
"28. september oli see päev, kui ühes pubis kokku saime. Seal selguski, et kõik tahavad jälle esineda," räägib Merle Lilje uuest algusest. Pärast esimest ülesastumist oktoobris Fixi sünnipäeval, on kontserte olnud pidevalt. Vähem kui aasta pärast saab Laine neljakümneseks ja siis tahab ansambel lavale tuua kogu endise hiilguse. Kindlasti laulavad Oleg Melnik ja Heidi Tamme. Kui lepingud lubavad, siis ka Vello Orumets, kes naiste rõõmuks on paruka nurka visanud.
"Miks vanu laule üles soojendatakse? Sest neil on ilus meloodia ja ka sõnades iva," on Marta Oja veendunud. Merle Lilje näitab kõhukat mappi Filharmoonia sodihunnikust päästetud laulunootidega. Enamikku nendest pole linti võetud, sest ansambli põhirõhk oli kontserttegevusel. Just seetõttu on hulk laule jäljendajate käest pääsenud. "Ega laulud pole lukus - igaüks võib neid esitada, kes tahab," vihjab Lagle Alpius Kuldsetele Lintidele. Marta Oja on otsekohesem: "Nad laulavad kuidagi pilades. Noored inimesed saavad ettekujutuse, et Laine oligi nii lame."
Marta Oja meenutab, kuidas 1960. aastal Lainesse konkurss korraldati. Kokku tuli mitusada tüdrukut, kellest sai läbi ainult 24. Nendega töötati kuu aega, järele jäi 16. Viimaks sõeluti välja kaheksa tüdrukut. "Podelski oli tõesti geenius," pole Marta Oja kiitusega kitsi. "Ta sobitas igatpidi hääli kokku, vahetas kogu aeg koosseise. Fraseerimine, tämber – kõik pidi paigas olema." Lisaks pidi ansamblisse sobima ka välimus. Tumebrünetil Marta Ojal tuli end blondiks teha, sest Kesktelevisoon hakkas väntama filmi "Neli blondi ja neli brünetti".
Laines laulmine oli palgaline töökoht, täispikkade tööpäevadega. Nii ema juubelile kui ka õe pulma jäi minemata. "Lauluproovis olime neli tundi järjest ja keegi polnud väsinud," mäletab Marta Oja. Seejärel tuli Inge Põderi tund, kes õpetas kõndima ja ka rääkima.
Gennadi Podelski mantlipärija Raivo Diksoni ajal muutus ansambli repertuaar tunduvalt. Romantilised armastuslaulud vahetasid välja rahvalaulude seaded ja diskohitid. A capella laulu asemel tulid orkester ja lavashow. Liikumist treeniti Kalju Saarekese käe all. Lagle Alpius meenutab: "Pidime kõik olema nii lauljad, tantsijad kui ka pillimehed. Ühes kavas oligi nii, et meie lauljad mängisid igaüks mõnd pilli ja pillimehed laulsid. Siis vahetasime kohad ja hakkasime laulma meie."
Seiklused Kremlis
ja kirstutöökojas
"Terves endises Nõukogude Liidus pole ühtki meie poolt asustamata punkti," on Lagle Alpiuse hääles tunda uhkusenooti. Marta Oja jaoks jäi ületamatuks reis Montreali. "See oli 1967. aastal, kui peaaegu keegi siit välja ei saanud. Mäletan sõitu üle ookeani, Niagaara koske, käisime ka indiaanlaste juures. Kuu aega tegime koos Karel Gottiga filmi Tshehhis, seejärel sõitsime poolteiseks kuuks Saksamaale, kus kõik sotsialismimaade staarid koos olid." Merle Lilje ja Lagle Alpius meenutavad esinemist Luxembourgi raadios ja Moskva olümpial Luzhniki staadionil.
"Kremli ööbikuks kutsuti vist Jaak Joalat, aga seda nime väärime veel rohkem meie," lõkerdab Marta Oja. "Kremlis uusaastavastuvõtul oli ju alati ka Laine kohal. Olen Hrushtshoviga koos viina võtnud ja valssi tantsinud. Kuu aega tegime Kremlis lauluproove – see oli meil üsna kodune paik."
Naised meenutavad omaaegseid ilunippe: "Soengu kinnitamiseks kasutasime põrandalakki, millesse segasime kirstutöökojast saadud kullavärvi. Pärast öist und polnud hommikuks ükski juuksekarv liikunud." Lagle Alpius ja Merle Lilje pruukisid huuleläikena vaseliini ja panid näole sätendavateks täppideks purustatud kuuseehteid.
Rändava eluviisi juures pidi Laine asendama ka perekonda. Mitmed abiellusidki ansamblikaaslastega. Marta Oja leidis sealt oma Robi, lapse isa. Merle Ploom sai kokku pillimees Riho Liljega.
Naiste sõprus on vahepealsete aastatega vaid karastunud. Pole ime, et otsustati jälle koos laulma hakata. Mutiks saamiseni on veel kõvasti aega – seda leiavad Laines igatahes kõik. Lagle Mäll ja Krista Raigla on tublid eesti emad, kummalgi on neli last. Katrin Kalde tegutseb hotelli-
alal, Sirje Põllul on oma reisifirma ja Merle Lilje peab "Rewilli" käsitööpoodi. Ainus, kes laulmist ka oma tööks võib nimetada, on Kersti Naissoo – tema on Estonia teatri ooperikooris laulja.
